You can never hold back spring

Linnas elu keeb! Olles peaaegu surivoodilt tõusnud võttis taastumine mul üllatavalt kaua aega. Võib-olla oli põhjuseks ka vastupandamatu soov oma rattaga sõitmas käia, mis ei lasknud kogu jõul tagasi tulla või siis uued külmad ilmad aga kõigele sellele vaatamata on praegu elu ilus, tervis hea ja siin tuulises Tallinnas on puhuvad tuuled kuumad ning ringi lendavad värvilised liblikad, osad mööda tänavaid, teised inimeste kõhtudes :)

Viimane nädal on toonud palju muusikat, kindlasti vaatasid pea kõik Eestimaalased Eurovisiooni ja nii minagi. Esimest poolfinaali, kuhu ka meie esindajad saadeti nagu malevõistlusele ujujad sai nautida teisipäeval ning minu arust esitati meie laul hästi ja raadiost kuulan seda tulevikus meeleldi, muidugi ei tea, kas seda aga peale R2 õhtuse vööndi ka kuskil mujal lastakse. Ehk on järgmine aasta ERRl mõistust ja ma ei ta kas peaks neil olema ka julgust tunnistada, et Purga vöönd ei klapi Eurovisiooni omaga. Postitan siia oma ühe lemmiku sellest aastast - Taani loo.

Kuid parim muusikaelamus on siiski hoopis selle nägala neljapäevast, mil Maian Kärmas esitles oma uut plaati "Õnneleid", mis on läbilõige tema viimase nelja aasta laululoomingust. Lisaks heale muusikale, oli õhtu toredate inimestega õdusas galeriis just selline, mis teeb need jahedad suveõhtud siin linnas luksuslikuks. Edasi kulges nädal reedesse, mil siis alati särav Margit Hakomaa avas päiksepaistelises õhtus oma tervisliku ja kiire söögikoha Mamo. Toit on maitsev, terviskik, värske ja lihtne - kahju kohe, et minu töökoht on linnast nii kaugel ja pean edaspidigi leppima kolm päeva tagasi keedetud kartulite, viinerite ja kalapulkadega. Mil ja kus see haigla toit enne hea on olnud? Kuid vähemalt puder on meil super, seda ei tasu kodus enam ise üldse teha, sest nüüdsest on valida meil kolme erineva pudru vahel ja müüki alustatakse juba pool kaheksa....Ei enam muud, kui vanaema tehtud moos kaasa ja tööle putru sööma.

Ning siis laupäevane Eurovisiooni finaal vahukoore ja maasikatega... :) mainin veel nii palju, et jätkupidu oli ürituse vääriline ja kestis ikka eredate hommikutundideni, kahju, et kõik sellest osa saama ei tulnud.