Uus ring: 125+ tulevik!

Kuna seemnete tellimine internetist on nii lihtne ja soovid lõputud, siis ei jää muud üle, kui tagajärgedele mitte mõelda ja uue ringiga alustada. Kõigepealt pilt mis eelmistest tublimatest saanud on - ise olen väga rahul: Astrophytum asterias, cv Kitsuko supar

Siis tema sai ka õieiluga hakkama: Astrophytum asterias nudum

Aga algas see siis nädal tagasi

Ostsin kevadel ühe kasutatud akvaariumi, kus neil minu arust on ülimalt mõnus ning tänaseks on tulemus juba selline:

Malaisia hakkab otsi kokku tõmbama, elagu Singapur ja Sulawesi!

Brunei kulla ja pühadusesära jäi sealsete tormituulte varju aga üldmulje riigist oli ikka äge - pisike maalapike keset suurt saart oma sultani ja naftaga. Muidugi ei tea, mis nad ilma selle musta kullata oleks - sultan karjuks ja rahvas nälgiks... Nüüd on nad sinna ehitanud maailma suurima riigipea palee (kus pidi olema 178 vannituba), Aasia kõige ilusama mošee (44 meetri kõrgune minaret teeb ta ka Bandar Seri Begawani kõrgemaiks ehitiseks, lisaks on tema seinu ja põrandat kattev marmor toodud Itaaliast, aknad, vitraažid ja lühtrid Inglismaalt ning uhked vaibad otse Saudi Araabiast) ja linna kuldsete kuplitega ühtlaselt üle puistanud. Mošee kõrgusest veel nii palju, et Brunei bank tahtis oma peahoonet natuke kõrgemaks ehitada, kuid sultan lasi viimased korrused maha võtta. Kuna otse meie hotelli kõrval oli kohalik turg, käisime äraminekupäeva hommikul ka sealt läbi. Kohe haakis ka üks paadimees meile sappa, kes kiivalt jälitas meid mööda jõge ja tahtis hirmsasti meid väiksele paadireisile viia. Meie tahtsime aga siis juba natuke pikemat sõitu, lootuses näha veelkord ninaahve - hinnas kokku leppinud vaatasime kõik kohalikud vaatamisväärsused veel jõelt ära, tegime külale, mis oli ehitatud otse merre, ringi peale, lehvitasime sultanile veel hüvastijätuks ja hakkasime samme seadma uuesti Malaisia poole. Õnneks oli sel hommikul ka mošee uksed uskumatutele avatud, et sai ka selle maailmaime ära kaeda ja rahuliku südamega reisi jätkata. Lennujaamast mõne meene soetamise järel suundume tagasi Malaisiasse.



Vaade Malaisiale 40 kõrguselt - Canopy walk at jungle!


Sabah võrreldes Sarawakiga tundub, kuidagi trööstitum ja vaesem. See aga ei tähenda, et inimesed siis õnnetumad paistaksid, toidud halvemad ja ilm külmem oleks. Õhtul kujunes kohe meie turulkäik väga produktiivseks, lisaks toredatele fotodele sai ka imehead nuudlisuppi - minu arust oli see maailma parim, võib-olla oli oma osa ka värskel õhul ja turu virr-varril ning tädi südamlikul pilgul, kui ta meile seda suppi tegi, aga igatahes maitses see suurepäraselt. Proovisime ka igatsorti kohalikke pirukaid, grillitud kana sabasi ja kalmaare aga need ei olnud pooltki nii head ja kalmaarid olin sunnitud isegi kohalikele kassidele andma. Õhtu lõpetuseks oleks ma saanud endale peaaegu uue soengu, kuid otsustasin selle eksperimendi kaasreisijate tungival soovil siiski edasi lükata.




Järgmist päeva ja Kinabalu parki sõitu ootasime kõik innukalt, kuid kogu need kaks järgnevat päeva olid suht suur pettumus - loomulikult matkata sai, aga giid lonkis pigem meie taga sellise näoga, et äkki me tõesti tahaks juba lahkuda, öömaja oli natuke hirmutav, kuid kohalik linnake see eest oma II MS mälestusmärgi, linna keskväljakule püstitatud kapsa, porgandi ja seene skulptuuridega ning kohe tervituseks grillitavate kana sabade, meeletu kapsa ja puuviljaturuga oli päris lahe seiklus. Turult otsustasime osta lisaks kõikidele tuntud ja maitstud puuviljade ka durjani - mis haiseb nagu sitamaja aga vaatamata lõhnale maitseb nagu tavaline seebitaoline puuvili! Vähemalt nüüd see ka proovitud.

Eile ja täna laseme end natuke hellitada kohalikus resoortspaas massaažide, basseinivee ja Lõuna-Hiina mere lainetega, et siis jaksaks ilusti edasi puhata.



Külma tuult ja pikka meelt!

- Posted using BlogPress from my iPhone

Sünnipäev ja sultan! Alapealkiri SS

Tänane hommik algas meil sünnipäevaliku pidulikkusega koos päiksetõusuga. Sünnipäevalast üllatasime linnuvaatlustornis päikesele võimalikult lähedal laulu, šhampuse ja šokolaadikoogiga! Tänu taevale, et seal rohkem linnuhuvilisi ei olnud.



Täna õhtuks oleme aga juba kutsutud Brunei sultani juurde õhtusöögile, et päeva pidulikkust veel rõhutada.


Tee oli sinna natuke vaevaline, vaatamata nende õliväljadele ning gaasi maadlatele pole nad suutnud korralikke teid aga ehitada. Majad paistavad siin aga uhkemad, kui Malaisias ja sultan pidi ka vaestele maju jagama nagu hea nõukogude valitsus. Suurem osa oli neid kuskil selle väikse riigi perifeerias, jala nad sealt igatahes sultanit tänama ei jõua minna.

Kuna me otsustasime, et peale pidulikku õhtusööki oleks siiki põhjust ka tänase päeva tähtsust klaasi rummi ja jääga rõhutada anti meile teada juba varakult, et kogu Brunei on täielikult alkoholivaba, siis ei jäänudki meil muud üle, kui üks Havanna Club riiki sisse tuua ja selleks veel eraldi deklaratsioon täita ja sultanilt suuline luba võtta. Aga siin me oleme ning tublimad triigivad juba lipsu!




- Posted using BlogPress from my iPhone

Lend Mulusse kestis nagu Tallinn Helsinki ots umbes paarkümmend minutit, ainuke erinevus oli see, et siin pakuti veel tasuta juua - sai Milo ka lõpuks maitstud, pidi olema see mingi vili aga maitses nagu piimakakao. Siia Mulusse pidi olema vaid võimalik tulla lennuki või paadiga, viimane kestvat kogu päeva ning kohalejõudmiseks tuleks võtta kolm laeva... Meie valisime lennuki. Paadiga saime siin pargis sõita küll, sest osa koopaid on vaid jõge pidi külastatavad, suurem ja uhkem olid siiajõudmis päeval, mis kulmineerus nahkhiirte lennuga koopast välja, väga võimas vaatepilt, kuidas sajad tuhanded nahkhiired õhtul putukaid jahtima lähevad.


Teisel päeval olid wind ja clearwater cave, nagu nimed ütlevad, puhus ühes tuul ja teises oli meeletu maa-alune jõgi!


Mulle meeldisid need koopad isegi rohkem, kuna olid palju avaramad ja võimsamad ning meeletult ilusad oma lihtsusega. Saime ka esimest korda ujuda, otse koopast tulevas jões! Päike paistis, oli troopiliselt kuum ning vesi karastavalt karge! Kiiret polnud kuskile, sest ka lõunasöök oli meil kaasas, nagu ikka värskes õhus maitseb söök imehea! :)



Valitsus musta pesu pesemas! (kogu Mulus oldud aja jälitas meid Malaisia valitsusdelegatsioon).

- Posted using BlogPress from my iPhone

Jõuluilu 30 kraadises kuumuses

Selle talvega unustab ikka täielikult ära mida see +30 tähendab, kohvrisse vaadates tuleb tõdeda, et kodus tundusid paljud riided märksa õhemad. Hea, et ma vähemalt teist jopet kaasa ei võtnud. Täns FBs nähtud Tallinna talvepilt oli hirmutav, naudime siiani siinset kuumust! Seda aga ei saanud orangutangude kohta öelda, sest nemad paistsid nautivat täna rohkem metsasügavust. Mõni õnneks end siiski natuke näitas, pildid tulevad hiljem, siin iKaamera jäädvustus praegu imetlemiseks:




Enne kui me läksime õhtul Borneo jõulukuuski vaatama otsustasime siiski ka kohalikku SPAd külastada, reklaam oli ahvatlev:




Meid suunati kõiki kardinatega eraldatuna ritta ja kui mina olin juba nautlema asunud hakkas kõrvalt sektsioonidest peksmist kostma - kisa ei olnud, nii et appi ma ei läinud. Kokkuvõttes võis rahule jääda.




Enne kui õhtul jälle makarone ja rummi saime käisime delfiine, ahve, krokodille ja kõiki muid maailma imesid vaatamas, tõsi delfiine nägime ja paadisõit oli ka tore ning ühe korraliku vihma saime ka, nii et poolteist mind oli läbimärg. Jõulukuusest niipalju, et kui väljas juba pime oli, suutsid mingid sääsed jõeäärsed kuused särama panna nagu jõulude ajal rikkamad eestlased, kel elektriarve maksmisega probleeme ei ole. Ilus oli!

- Posted using BlogPress from my iPhone

Ei tea kellega eestlasi kuskil maailma saarel seostatakse...

Aga borneolased kutsuvad oma ninaahve hellitavalt hollandlasteks - märksõnad on nina ja kõht :) kahju neist - mõtlen hollandlasi ;)






Ninaahvidest veel niipalju, et elavad nad vaid Borneol ja meie nägime neid Bako Rahvuspargis.

Sõit Kuchingist sinna oli veel eriti äge seetõttu, et pargile lähenesime Lõuna Hiina merelt, kus ei olegi veel oma varbaid leotanud - üsna ohutu tundus see esmapilgul ka. Ning
praegu vaadates on ka kõik 10 varvast alles.


Edasine matk džunglisse enam nii ohutu ei tundunud, igatahes varbad soovitati kinni katta.



Vahepeal saime ka nii palju teada, et meie giid kuulub hõimu, kes raiuvad oma vaenlastelt pea lihtsalt maha ja juuksed riputavad kas kilbi või mõõga külge! Kohalikus muuseumis oli Ibanite sõjariistu päris palju, tundub, et nad olid (loodan, et enam ei ole) suht sõjakad. Mõtlesin natuke kõhedalt sellele veel täna, kui me Bako poolsaarel käisime, sest madala vee tõttu jagati meid erinevstesse paatidesse ja meie kihutasime giidiga kahekesi omas paadis.




Koduteel loksus siin puude vahel juba soe merelaine.



Tagasi stardikohtha jõudes olid kohalikud memmed meid juba tervitamas imeliste beebibanaanidega ja kuna mulle beebiporgandid hirmsalt meeldivad, siis tahtsin ma neid ka kohe saada - maitsesid nad aga nagu herned!

- Posted using BlogPress from my iPhone

Imeline merereis mööda džunglit

Uus profiilikas:



Meie uhke merereis maailma suuruselt kolmandale saarele algas vabariigi aastapäeva tähistamisega 11000 km kõrguselt ja -53 kraadises külmas. Õnneks lennuki uksi hoiti kinni ja üllatusena pakuti imatabaseid kiluvõileibu, omalt poolt otsustasime pidulikkuse rõhutamiseks sinna lisada ka vahuveini!





Tundub, et oma esimese poolteist päeva (kohaliku aja järgi vist kaks) oleme me muudkui söönud. Igatahes tegime seda Amsterdamis ja ka lennukis peale kätlemis ja tänukõnwsid, mulle kui OneWorld tihedale reisijale, kanti nii päeval, kui ööl süüa ette. Veiniga nad koonerdasid aga igatahes 22 tundi hiljem, olles kaks korda sisenenud ametlikult Malaisiasse (passis on ka kaks paari tunnise vahega arrival templit) jõudsime Kuchingisse, mis on Borneo pealinn. Hotellis väike värskendus ning esimene tutvus kohaliku söögiga tehtud asusime tutvuma linnaga. Esimeses baaris peale väsitavat jalutuskäiku kohtusime muidugi eestlastega ja neilt saime hea idee minna paadireisile, kus pidid olema mugavad nahkistmed ning vaheldusrikkad vaated linnale - tõenäoliselt olid nemad õlut joonud rohkem, kui meie klaas veini, sest tundus see siiski suht üksluine, aga tšill ja oma 5€ siiski väärt.




Tänu paadireisile leidsime ka õhtusöögikohaks teisel pool jõge oleva kohalike moslemite söögitare, kus kangeim jook oli tee piima ja jääga aga toit imehea - kuna teenindajaga verbaalselt arusaadavat kontakti meil ei õnnestunud luua, siis toidu tellimine oli rohkem loterii aga tulemus imehea nuudliroog, ning kõik see maksis kokku ka vaid 3€, lisandus veel paadisõit üle jõe edasi-tagasi 25senti. Tundub, et edaspidi raha siin lugema ei pea, kui just veini ei taha juua, sest selle pudeli eest meie kodubaaris küsitakse aga 25€!










Enne hotelli tagasi pöördumist läbisime ka kohaliku vihmatormi, mis suutis poole minutiga kogu se keha esimese poole nagu survepesuga üle lasta, samas keha teine pool õnnestus täiesti kuivana säilitada!

No ja nagu kokku lepitud tegin ma ka kell 13.00 pilti, see toimus kuskil maailma kohal ja üles ei oska ma seda kuskile mujale riputada, kui siia:




- Posted using BlogPress from my iPhone