Lascia ch'io pianga - Rinaldo (1711) de Georg Friedrich Händel. Farinelli.

Lugu, mis on mind juba jupp aega kummitanud :)

Onzuka & Superkabuto

Tänane päev kujunes täiesti planeerimatult ja lausa süllekukkunud õnnena suurepäraseks ja pikaks ajaks mõtlemisainet pakkuvaks.

Nimelt käisime Harri Poomi talus tema võrratut kaktustekollektsiooni ning eestimaiseid meloneid, arbuuse ja viinamarju kaemas ning maitsemas. Kaktused olid sõnuseletamatult uhked ja sain palju-palju indu ja tarkust juurde kuidas edasi minna ja toimetada. Eks ma põhirõhku pööran ka edaspidi Astrophytumitele aga leidsin veel sellised iludused nagu Sulcorebutiad, kellega tahan nüüd lähemalt tuttavaks saada. Lisaks tuleb peagi ette võtta pookimistöö, mida ma varem teinud ei ole (ehk jätan selle järgmiseks suveks, siis ei pea nii palju lampidega talvel mässama) ning kohe-kohe uus külv :)

Mälupilt

Natuke päikest sellesse päeva ja aitab meenutada miks peab pühapäeva haigla seinte vahel veetma :)

Turupäev

Täna Vanamõisa laata külastades oli minu üllatuseks seal ka Mart Laul, kes pani küll suuremat rõhku viinamarjaistikute müügile kui kaktustele, kuid ma olen väga õnnelik, et ta ära tundsin ning jutule saime. Viimati nägin küll teda oma 10-15 aastat tagasi, kuid meelde on ta mulle väga jäänud ning temalt olen mitu kaktust ennevanasti ostnud. Kurb oli kuulda, et ta nüüd kaktustega väga enam ei tegele, kuid samas on mul nüüd olemas kontakt Eesti kaktusekasvatajate klubiga, sest nende kodulehekülg on täielikult hangunud ja manalateed läinud.

Postitan siia ka uusi pilte oma viimasest külvist, taimed on kohe-kohe 4 kuu vanused.

Astrophytum myriostigma cv kituko nuda

Astrophytum asterias cv Kitsuko supar

Acanthocalycium thionanthum

Astrophytum myriostigma cv Onzuka red Zebra - üks küll erineb teistet, kuid vaatab ja näeb, mis neist tuleb.

Astrophytum niveum weisse Stachel

Oo, Saatus, oled muutuv nagu kuu, mis kasvab või kahaneb.

Päike peletab kurbuse ja vilets on see, kes ei naudi suve.
Elagem Veenuse kaitse all juubeldavalt ja rõõmsalt.

Sel nädalal - kuigi tuul, mis puhus, tekitas külma sügisõhtu tunde - kihas kuum sagimine Pirita kloostri varemetes, kus Teet Kask tõi Birgitta festivalile oma uue kahest kloostriainelisest loost koosneva teose: Eino Tambergi "Joanna tentata" ja Carl Orffi "Carmina Burana". Tamberg kirjutas oma 1970. aastal valminud kloostriteemalisele balletile uue lõigu ja lavastaja liitis selle Orffi "Carmina Buranaga". Tambergi ja Orffi teosed kandis Eri Klasi juhatusel ette Novaja Opera orkester.

Õhtu tegi põnevaks nii elamus saalis kui ka hüpe kontvõõraks vaheajal, mis kõik tegid kokku ühe väga nauditava spektaakli, mis lummas mind täielikult nii, et isegi kõle sügistuul enam ei häirinud.

Polaarpäev...

Artises jooksva filmi "Kuidas ma veetsin selle suve" pealkiri kõlab nagu laste õudusfilmil “Ma tean, mis sa tegid eelmisel suvel”, kuid see Vene uue põlvkonna režissööri Aleksei Popogrebski mängufilm on hoopis midagi muud. Tegemist on polaarthrilleriga, kahe mehe vahelisest usaldusest ja andestusest eraldatud saarel. Filmi supervõimsate visuaalsete kaadrite eest on hea seisnud tunnustatud dokumentalist Pavel Kostomarov.

Tegemist on psühholoogilise draamaga kahest meteoroloogist Põhja-Jäämere saarel, vanem Sergei ja noorem Pavel, kes jäävad lõksu isoleeritud polaarjaama, seal töötades peavad nad tulema toime iseenda, teineteise ja infoga, mis tuleb mandrilt.

Minu jaoks olid filmis kõige lummavamad just kaadrid sellest julmast põhjamaisest loodusest, olen siin veeretanud mõtet aasta või pool töötada kusagil Põhja-Norras, mõnes maailma viimaseimas haiglas, kuid ei tea, kas nii kaua seda külmust ja pimedust vastu peaksin. Võib-olla ehk, kui alustaksin talvepimeduses, siis oleks oodata polaarpäeva…

Suur katastroof ja lein :(

Kolm ja pool kuud on möödunud ilma suuremate kaotusteta, kuid nüüd see juhtus... Pildil on näha kraater, kus oli enne üks väga ilus kaktuse seemik - ASTROPHYTUM myriostigma, Japan - cv nudum red Body.

Istutasin nad nüüd paar nädalat tagasi ümber, alguses oli kõik ilus aga just see kaktus kelle seemnetest vaid üks idanes pidi hukkuma. Õnneks olin ma nii tark, et kuna ma ei ole ju pikalt ja nii suures mahus kaktuste seemnest kasvatamisega tegelenud, siis targu järsin ma pooled seemned alles ja vaatan, et kolm seemet on ilusti pakis veel ootamas oma aega. Ega siis muud, kui tellin mõned toredad kaktused veel ja panen uued kasvama.

Peale viimast ümberistutamist ei paista praegu samblikuga probleeme olevat, olen ka kasvuhoones niiskust tunduvalt alla toonud ning päeva lühendanud neljateistkümnele tunnile.

Suvi

Eelmisest sissekandest on möödunud juba pea igavik, aga suvi on väljas nii meeletu ja tore, et ei ole üldse olnud aega toas olla ja arvutit avada. Lausa kahju on, kui kiirelt see aeg kihutab sügise poole, kuid siiski on peale toredat Viljandis käiku juhtunud nii mõndagi põnevat.

Eile õhtul kihas linn veel hilistel öötundidel nagu mõni vahemere äärne suvituspaik ning sellenädalane kauaks meelde jääv üritus oli üks kultuuripalinna ettevõtmistest - 52 üllatust ja ideed sarjast liikuva linnastuudio projekt, mille käigus avastatati Tallinna seni märkamatuks jäänud imelise vaatega tühermaid ning naeatuse vastu anti üks kunstniku poolt valmistatud foto.