Nädalavahetusel jäi Concha Buika kontsert Jazzkaarel kahjuks ära ja lükkus juunisse, ootasin seda väga-väga, sest siiani vaid YouTube’ist kuuldud Hispaania lauljatar on mu südame võitnud oma lauludega, kus segunevad flamenco, jazz ja soul-muusika. Jään ootama! Aga senikaua, et adrenaliini ikka veres jätkus, käisin kinos vaatamas Dennis Lehane'i romaanil põhinevat filmi „Suletud saar“ (režissöör Martin Scorsese, peaosas Leonardo DiCaprio). See psühholoogiline thriller suutis pakkuda piisavalt ärevaid momente - selliseid, et ka minusugune tuim filmivaataja isegi võpatas – ning lisaks pakkus müstiline ja dramaatiline sisu ka piisavat põnevust, mis lasid filmi nautida ühe hingetõmbega.
Filmi tegevus toimub aastal 1954 ühes müstilises psühhiaatriahaiglas, kogu film on hoogne (ja haiglakontekst tekitab veel erilist lähedust) kuni lõpuni. Lõpplahendus jäi aga siiski natuke hinge kriipima, sest see oli kogu teosest erinev, aeglane ja justkui vabandav. Näilikult saavutatud poolte kokkulepe oli siiski pigem psühhiaatrite otsus alla anda ja i-le täpp panna. Kuna kogu filmi vältel pakuti vaatajale thrillerit inimese meelesegaduses, keda sooviti aidata, terveks ravida, siis ei saa ma üle mõttest, et kas näiteks ameerikalik happy end oleks võib-olla mulle isegi rohkem meeldinud.... Siis oleks saavutatud kokkulepe olnud ka tegelik ja peategelane võinuks jätkata juba meile tuttaval julgel ja tempokal moel reaalsuses.
0 comments:
Post a Comment