
But you're not allowed You're uninvited, an unfortunate slight!
Eestis juhtub seda ikka, et teenindus on selline, et tunned end rõõmsalt mitteteretulnuks, või siis suudavad mind ka naerma ajada Eesti keele "selgeks" õppinud klienditeenindajad, kes suurima enesekindlusega igale küsimusele jaatavalt vastavad... Mingi hetk tekib küll aga masendus... Selle toredat fenomeniga tutvusin kunagi ammu tööjuures... Proua oli päevad läbi rõõmus ja kõigega rahul, me muidugi ka millestki suurest ei rääkinud aga natuke ikka, kuni mul tekkis koletu kahtlus, et mu vestlus on rohkem monoloog, kuhu siis "jah" vahele pikitakse, piisas vaid ühest küsimusest, mille esitasin rusikalöögi kaugusest väljas olles "Kas sa oled loll?", kui vastus jälle jaatav oli! Oleks ta mind natukenegi mõistnud, oleks ta kindlasti virutanud, sest kes ikka tahab loll olla...
Malta juurde tagasi tulles, siis seal on küll õnn, kui teenindaja käest lüüa ei saa, paremal juhul nad lihtsalt ignoreerivad sind. Ma ei suuda kuidagi mõista, kuidas Malta lennujaam sai aasta parima teenindusega lennujaama tiitli, ehk seal on tööl välismaalased, sest Maltalane küll ei ole teenindama loodud. Muidugi on ka erandeid, kuid seal maal kinnitab see vaid reeglit...
Saar iseenesest on aga väike ja kompaktne, imelik vaid see, et kuidas on Muhumaa suurusel maa-alal võimalik bussiga 2 tundi ühest otsast teise sõita... Meie sõidud olid küll aga seda ajakulu väärt ja imeilus sinine meri sai igast küljest ära vaadatud, palju kollast liivakivi, sama värvi maju ja ega seal peale toredate kohalike, tagurpidi liikluse miskit rohkem polnudki.
Tore oli see imesaar ära näha ja armsate inimestega on reisida alati imevahva!




