Flamencosähvatus

Laupäeval põhjamaiselt tuulisest ja külmast Tallinnast Viljandi poole sõites tekkis mul mitu korda küsimus, et kas liiklusohutuseks mõeldud kaamerad ei tekita mitte rohkem segadust, kui nad peaks. Nimelt puudus mitme kaamera kohta seda teavitav tähis. Sest sõites küll lubatud kiirusega tekkis mul paratamatult järsku teeääres silmitsi seisva kaameraga tõtt vaadates tunne, et ega ma kiirust ületanud ja kas kaamera pildistas selline hetk, mis nõudis liigset tähelepanu. Olles kaamerate olemasolu poolt arvan ma siiski, et need võiks kõik eelnevalt tähistada, sest sellele 180le kilomeetrile paigutatud kaamerate arvu arvestades ei jää kihutamiseks nii kui nii vabu kilomeetreid üle.

Viljandisse jõudes oli aga ilm jälle suviselt kuum ja külmad tuuled unustatud. Õhtu küttis veel eriliselt tuliseks põrgukatelt meenutavas Tantsuteatris Sevillast tulnud trupp Puerto Flamenco oma Triana-nimelise muusikalise etendusega tajude trallist, mis kõikus metsikust lõbutsemisest härda ja aukartustäratava pühalikkuseni.

Etendus oli reaalsusest eemale viiv ja kirglik, mis kõik sellese isegi kuumast Hispaaniast tulnutele liiga soojana tunduvasse saali ära mahtuda ei tahtnud. Lavalt antud energia ja kiremöll jäävad veel pikaks ajaks mulle mõtlemisainet pakkuma. Minu arust oli see tõesti sündmus, mille tunnistajaks satub harva ja mis tekitab publikus üleva meeleolu.

Sünnipäev või õigemini külvipäev

Täis on saanud kolm kuud sellest ajast, kui ma seemned mulda panin. Uurisin täna, kui suured tavaliselt kolme kuu vanused seemikud olema peaksid ja pean suure üllatusega tõdema, et vast ei pea ma häbi tundma. Osad on mul juba päris korralikud ning ega ka kõige pisemad väga hullud välja paista. Natuke liiga palju päikest on nad vast saanud aga enamus on siiski rõõmsalt rohelised.

Kuid on ka mitmeid probleeme, nimelt vohab mul kasvuhoones vetikas või/ja mingi samblik, millega olen päris hädas. Olen küll niiskust alla toonud, endise 80% asemel on nüüd umbes 55-60%, see küll väheke aitas. Olen ka nende päeva lühendanud, kuid päris abi sellest kõigest ei ole olnud. Niipalju ehk, et alles on jäänud selline sambla moodi asi ja vetikat meenutav löra on peaaegu kadunud. Arvan, et ma peaks nad nüüd ümber istutama ja lootma, et uues mullas suudan seda sodi ohjeldada.

Suurtest kaktustest nii palju, et nemad jumaldavad meie suve väljas ja näitavad seda igati intensiivse kasvu ja üle aastate suurema arvu õitega.

Suvi ja Nargen Festival tervitamas euro tulekut :)

Reede Merepäevade avaõhtu algas Suvesümfooniaga ajaloolises Noblessneri valukojas, tehes kummarduse nii jätkuvale meeletule suvele, saabuvale eurole (sest sai ju see nädal nüüd otsustatud, et ka meie sinna ühisraha patta hakkame kuuluma), kui ka Beethovenile tema viimase ja monumentaalseima teosega Sümfoonia nr 9 d-moll ”Ood rõõmule”, mis on ka Euroopa Liidu hümn. Muidugi pean ka märkima õhtu avateose kantaadi ”Merevaikus ja õnnelik sõit” mis on igati sobilik algus Merepäevadele ning andid sellele peole veel rohkelt powerit ja sügavust.

Peo lükkas aga õhtul hoogsalt käma Rock Hotel ning peagi tuli päikese loojumise järel lavale Scissor Sisters, kes ikka rokkis täiega. Olles neist varem kuulnud, kuid ei osanud pilti ja laulu kokku viia siis nüüd keerleb nende plaat juba mu grammafonis ja usun, et jääb sinna pikalt. Superlahe kontsert oli ja mis kõige tähtsam, oli see et sinna oli kokku tulnud nii palju toredaid inimesi, keda ammu ei ole näinud. Ja kuna suveööd ei ole mõeldud magamiseks siis pidu jätkus varaste hommikutundideni juba linna peal.

Suvi on võimas ja meeliülendav! Tagasi kodus olles olen jõudnud teha kõike, mis kuulub ühe linna suvepuhkuse juurde, rattaga sõita, ujuda, päikse käes küpseda, sooje õhtuid nautida ja kultuuripealinna ellu viidud Tallinna uut vabaajakeskust ehk Katusekino külastada. See viimane on igati tore ettevõtmine, sest muidu kes ikka suvel kinos käib aga seal on soe suvebriis, hea film ja kui seltskond on ka mõnus siis kujuneb sellest kauaks meeldejääv õhtu.


Mis aga kõige tähtsam - minu kaktused, mis on nüüd pea kolm nädalat õues olnud lausa jumaldavad seda. Nad on jõudsalt kasvama hakanud ning need mis veel õitsenud ei ole kasvatavad hoogsalt õienuppe.

Väikeste seemikutega on looda suts halvemad, kasvavad nad, paar kiduramat on hukkunud, kuid mingi roheline ollus on hakanud vohama. Kardan, et natuke liiga niiske on see keskkond seal, õhuniiskus püsib kogu aeg 75-80%. Katsun seda nüüd natuke alla saada ja vaatan, mis saab, loodan, et kohe ei pea hakkama neid ümber istutama.

Google teab kõike

Ma tahan elult nii palju, et ainuke, kes seda mulle lubada saab, olen ma ise ...

...kui klassikuid tsiteerida... Aga ega rohkem ei oskagi midagi öelda, et kui väga rahul olen. Häirib vaid Benzine näidiku seierile mõjuv ülitugev gravitatsioon.

The gas that they breathe

Vist kogu Euroopas on nüüd suvi, sest lõpuks oli ka päris Põhja-Jäämere ääres ka soojad tuuled puhuma hakanud ning temperatuur tõusnud 20 kraadini - kahju, et ka see suvi sinna minemata jäi, aga järgmine aasta kindlasti. Olen nüüd paari nädala jooksul kuulnud nii palju kiidusõnu sealse looduse kohta erinevatelt inimestelt, et enam kaugemale seda reisi lükata ei saa. Ning maailmas üle kõige armastan ma suve ja polaarpäeva :)

Panin siia paar pilti meie kaunist ümruskonnast ning ka sellest, et mõned päevad tagasi olid mustikad alles pooltoored, kuid täna juba suus sulavalt magusad ja valmis.

Homme olen jälle tööl, kuid loodan, et paele lõunat jõuan ka ikka randa. Kuid praegu magama, sest hommik algab meil toreda hommikusöögiga töö juures ning siis loodan, et homme tuleb veel korralik ja töökas päev, sest järgmised narkoosid on mul juba Eestis ja siit praegu minnes tundub pea kiviaega tagasi kukkumine... Ok, ei ole nii sõnakas aga ütleme nii, et väiksemate võimalustega maa.

Sun never sets on the finnish empire

Elu on siin kuninglik, ilm on ilus, merevesi soe, suvine briis sasib juukseid ja töö vaheldub puhkusega. Argimured on kodus ja siinne aeg on vaid nautimiseks. Eestist tulevad ka vaid head uudised, nimelt varsti saab maasikatorti süüa, sest kohe-kohe on tõenäoliselt põhjust üheks pidulikuks väljategemiseks ning mu kaktuste kohta laekub ka vaid parimaid sõnumeid. Postitan siia viimased õied, mis nüüd suve tipphetkede auks on oma kroonlehed avanud. Kahju muidugi, et ise neid kõiki ei näe aga vähemalt on fotod olemas.

Häirivat on vaid nii palju, et kes vähegi mind teab ja tunneb peaks aru saama, et mina olen maailma viimane inimene kes hakkab ukselt uksele pesubulbrit müüma. Nimelt taheti mind haarata Amway salaliitu. Aktsioon leidis aset Hesburgeris, kui olime endale kõik ise lunastanud 1,60 eest papptopsis kohvid ning lõppes sellega, et mu aasta tuludeks lubati imeväel 98 000 eurot. Kiire matemaatika tegi minust kohe kroonides järgmiseks suveks miljonäri. Kuid olgem ausad see ei ole kuidagi minu rida ja lisaks sellele ei ole see kaubakett ka Eestis veel registreeritud ega lubatud ja toimib kuidagi Soome kaudu nagu mingi vabamüürlaste aktsioon, öö varjus.

Võib-olla oligi siinseltel Soomlastel vaja natuke põnevust, sest ei ole siin ööd isegi veel mitte pimedad ja päike kaob silmapiirilt vaid hetkeks, et siis Eesti pimedate ööde ajal bisnesit ajades oma ellu värvi ja põnevust tuua.

Lõpuks panen ka paar pilti siinsest haigemajast ja mu kodust, mis on küll väga puised aga rannast nad sellised paistavad.

Natura sola magistra

Nagu ma juba kunagi siin mainisin veetsin ma oma pikad ja pimedad talveõhtud Rahvaülikooli maalitunnis. Õpetajaks oli meil Zair Zeilanov, kelle lemmikžanrid pidavat küll olema aktimaal, loodusmaal ja figuraalsed kompositsioonid, kuid meie oleme seal palju lilli ja muud ilusat maalinud. Mina ei ole aga kunagi varem lilli ja akti maalinud ning see oli tore ja õpetlik aeg. Täna siis Vaasa linna peal ringi jalutades hakkas silma näitus ”Floromania”, mis oli ka aasta tagasi KUMUS ning nüüd Turu kaudu siia jõudnud, võib kohe öelda, et kodu toodi koju kätte! Esindatud olid meie tuntud kunstnikud nagu Adamson-Eric, Johann Köler, Karin Luts, Kristjan Raud, mis lükkab ka ümber väite, et lilled maalikunstis on vaid naiste pärusmaa. Vähemalt mulle tundus nii esimestel maalitundidel, et kas ma mõnda potti ja kartulit ei võiks maalida ja jätaks need lilled tüdrukutele.

Näitusel on siis lilled ja lillemotiivid barokist tänapäevani toodud meieni umbes sajal teosel, tundub, et see on vaid siiski osa toona Tallinnas olnud näitusest, kuid siiski antakse hea ülevaade, kuidas lillemotiivid on läbinud kõiki kunstiliike, haaranud erinevaid ajastuid ja kunstnikuisiksusi.

Siis sain veel teada seda, et kui tahad olla ühe päeva õnnelik, joo end purju. Kui tahad olla aasta õnnelik, abiellu. Kui tahad olla õnnelik kogu elu muretse endale lilleaed….. Täna ma olen õnnelik, vaatab mis see aasta toob ning loodan ka kunagi saada endale vähemalt sellise väikese talveaia, kasvõi rõdule, kus mu kaktused end hästi tunneks. Sain täna ka paar pilti praegu õitsvatest kaktustest, postitan need siia lähipäevil.