The Triple Foole

End korda kaks ma narriks tegin —
kui armusin ja siis, kui kirjutasin
sel teemal luuletuse haleda. (“The Triple Foole”)

Surm on koma. Paus.

Elu, surm, hing, jumal, minevik, olevik...

Üle pika aja film, mida vaataks aina uuesti ja uuesti, seekord aga kindlasti juba teaks varuda suure paki taskurätikuid ja natuke intiimsema keskkonna

sest...

Holy Sonnet 10

Death, be not proud
John Donne

Death, be not proud, though some have called thee
Mighty and dreadful, for thou art not so;
For those, whom thou think'st thou dost overthrow,
Die not, poor death, nor yet canst thou kill me.
From rest and sleep, which but thy picture[s be,
Much pleasure, then from thee much more must flow,
And soonest our best men with thee do go,
Rest of their bones, and soul's delivery.
Thou'rt slave to fate, chance, kings, and desperate men,
And dost with poison, war, and sickness dwell,
And poppy, or charms can make us sleep as well,
And better than thy stroke; why swell'st thou then?
One short sleep past, we wake eternally,
And death shall be no more, death, thou shalt die.

WIT
rež. Mike Nichols
USA
2011

E.M. Ashford: It reads, "And death shall be no more" comma "death, thou shalt die." Nothing but a breath, a comma separates life from life everlasting.

E.M. Ashford: Very simple, really. With the original punctuation restored Death is no longer something to act out on a stage with exclamation marks. It is a comma. A pause.

Saagikoristus!

Päris saagikoristus veel käes ei ole aga vaatasin kuidas mu kaktusepõld tuppa aknalauale ära mahub. Kuna ammu ei ole siia ka neist ühtegi pilti pannud, siis üks ülevaatekaader on siin. Kavatsen nüüd veel väiksed seemnest kasvatatud ka ümber istutada, jõuavad nad siis veel enne talve korralikult juurduda.

Kuna talvel on paar pikemat reisi ees, siis pean mõtlema ja planeerima kas see talv uued semned ka külvan, sest alguses peab ikka ise juures olema. Hea näide on selle aasta aprilli külv, millest peaaegu midagi ei tulnud...

Shake me up from the dreams

Või siis äkki see ei olegi unenägu ja kõik ongi nii ilus? Põhjusmõtteliselt on sügis küll käes, kuid see ei takista terrassil õhtuti istumast ja head toitu ning seltskonda nautimast. Tänapäeva tarbekaubad on ka nii arenenud, et poest võib saada mõnusa hõõglambi, mis siis toredasti sind ka soojendab, et ei tule vammustes lõdiseda. Kuud päris ei näinud, kuid hilisel õhtutunnil oli veel igati mõnus.

Ewert and The Two Dragons - (In The End) There's Only Love -- New album ...

Ämblikud ja vabadus!

Enne, kui päris öökülmad kätte jõuavad, sai üks imearmas nädal veel Eestimaa suve nauditud, ääretult toredate inimestega, keda kõiki võib-olla väga tihti ei kohtagi ja mõnega sai alles siis tutvutud, kuid see annabki sellele suveliblika tiibadele värvigamma.

Kuna Kuktuuripealinn ei ole vaid Tallinnas, siis sai nende lõbus suvetükk, palaganispektaakel ”Morten lollide laeval” Kuressaares ära vaadatud, kus siis Morten ennastsalgavalt üritab oma leva hukust päästa. Huvitavaks tegi lavastuse aga see, et sõnal oli seal väike roll, põnevaks osutus erinevate võimaluste kasutamine – tsirkus, animatsioon, mustkunst, mis tegi selle palagani ka täiskasvanule nauditavaks.

Õhtu edenedes ja pea veel Lollidemaal hõljumas, viis mõtted aga paika Kuressaare kammermuusikapäevade raames esinenud Itaalia jumalik kitarrikvartett EON Guitar Quartet oma puhta kõla ja kirgliku kavaga Visioonid. Edasi sammusime läbi sooja augustiöö Saaremaale veel ringi ümber tehes Hiiumaale, mis oma liivarandade ja imelise loodusega hoidis meid nagu vanajumala selja taga, et siis puhata ja jõudu koguda ning sealt Ämblikute pealinna Augustibluusile minna.

Seal pakutav hea muusika ja kännuämblikud muudavad selle linna lausa paradiisiks. Mis siis, et loomaliha peabki Kuursaalis vintske olema ja vahel ka veab, kui süüa peaks saama aga kännuämblikud, lossipreilid, kärts ja mürts panevab mind juba ootama augustit 2012 :)

In the end there’s only love what matters…

Kuigi olen sellele juba ammu mõelnud ja pidanuks valmis olema, kuid tuli see ikka nagu välk selgest taevast, ehmatas ja pani mõtlema olnule ja tehtule. Kõige sellega seoses meenus mulle see sompus sügisõhtu, kui me tammetõrusid korjama läksime… Ja see jääbki selgusetuks, igavesti…

Nüüd ei anna enam teha midagi, meile on jäänud vaid ime, et see ei oleks tõsi, kuid homme teame me seda juba kõik, et see on juhtunud ja vaid Jumal on ainuke, kes suudab ehk veel aidata… Kas seda on vaja vaid mulle? Loodan, et on, sest tahan kogu südamest, et sul oleks selles küsimuses selgus.

And flights of angels sing thee to thy rest!

Pärast põgusat und ärkame igavesse ellu,
ja surma ei ole enam; Sa sured, Surm.