“Peeglike, peeglike seina peal, kes on kauneim kogu maal?”

Enne, kui vennad Grimmid muinasjutu „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi” kirja panid, olevat olnud see tõestisündinud lugu tütarlapsest, kes kurja võõrasema eest metsa pagenud ja seal puuraidurite keskel üles kasvanud. Nagu kõik muinasjutud, rändas ka Lumivalgekese lugu suust suhu, linnast linna ja ühest ajast teise.

Suurima kuulsuse saavutas ta Walt Disney täispika multifilmina, millele muusika kirjutas Frank Churchill. Nüüd on teatud-tuntud Lumivalgekese lugu juba 2008 aasta 1. veebruarist Rahvusooper Estonia laval uskumatult lustaka, loomulikult lugu jutustava, temperamentse, tule ja säraga hoogsa balletina. Ungari koreograaf ja lavastaja Gyula Harangozó ning muusikalikunstnik Kentaur on loonud tõeliselt nauditava ja hulgaliselt trikke ja visuaalseid üllatusi täis balleti "Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi", mille muusika on kirjutanud Tibor Kocsak, Lumivalgekese osas Heidi Kopti ja prints Aleksandr Prigorovski. Soovitan kõigile, kes vähegi balletti armastavad :)

Transamerica 2010

Seekordne reis algas isegi väikese reisipalavikuga, mida ammu enam ei mäleta, et oleks tundnud. Hommikul oli aga Madridis kiirvisiit kuningapaleesse ja linnapeal tore jalutuskäik 30-kraadises õhus mööda imetabaseid butiike, kohvikuid ja õllekaid. Ning peagi viiski meid lennuk Ameerikamaale, täpsemalt Washingtoni, kus siis metroost väljudes alles aru saime, et see linn on kolossaalsete mõõtmetega ning ka kohalike lahkus piiritu ja nii, meid üks mustanahaline oma imeuhkesse limusiini paigutas, lapse jänesed ja toolid pagasiruumi visanuna hotelli toimetas. Hommikul oli kellaaja tajumisega suuri raskusi aga kõik, mis planeeritud sai jõudsime ka ära vaadata ja õhtuks lubasime endale mõnusa õhtusöögi ja crabcake’i – tunnen sellest puudust. Jalutuskäik Kapitooliumist Lincolni Memoriaalini, Georgetown ja kõik muud kohad, isegi Obama ja tema helikoprer – võib öelda, et oli tore jalutuskäik paariks päevaks ja seda kõndimist igati väärt.

Edasi lendasime siis juba NYCi, mis oli meie vastuvõtuks päikse särama pannud ja linn kihas täpselt sellisena nagu olin seda oodanud – segase, äreva, koduse ja võluvana. Elasime seekord Brooklynis Williamsburgis, kirevas poola rajoonis restoranide ja poekestega, kus õhtuti Poola juudid Auschwitzi-nimelist suitsuvorsti meile müüa soovisid. Aga tänavatel kõlasid seal nagu ka Manhattanil kõik maailma keeled läbisegi ja aeg ei paistnud hetkekski peatuvat, kui siis ehk korraks varajastel hommikutundidel, mil päike tänavate läänepoolsete majade fassaade värvima hakkas.

Ilmad olid just supersobivad lihtsalt jalutamiseks ja Central Parkis tsillimiseks, just-just jõudsime ka Manhattanile tiiru peale teha, Dallas BBQs korralik Ameerika söök Mango Madnessiga (või mis ta nüüd oligi) alla loputada ja hiljem ka Eileeni juustukooki nautida ning ka laevaga Naist lähemalt kaeda, kui Läänemeri juba loksuski meie all ja tõi kodusesse argiellu tagasi.

Kolm mesipuud

Olles nüüd viimasel ajal jälle mõned öövalved rohkem teinud, on see kippunud mind natuke väsitama ja mõtlema, et ehk saaks ka kuidagi ilma öid haiglas veetmata oma elu ilusti elatud.

Kuid need mõtted said jälle peast pühitud kui imeväel, mil öisest adrenaliinihulgast süda rinnus peksmemas ja und silmist peletades Helsinki peal jalutasin ning nautisin seda naljakat väsinud, samas ka ergast tunnet, tuul sasis mu juukseid ja kohv maitses imehea. Tore oli kaeda tõttavaid inimesi, kes kuhu ja mul oli aega küll ja küll. Et seda kõike korrata käisin ka täna korraks peale öövalvet Tallinnas kaemas kes kuhu tormab - huvitav on vaadata - linnas on hoopis teistsugused inimesed, kui päeval ja õhtuti. Homme lähen vaatan, mis Stokholmi hommik endaga kaasa toob :)

100 aastat Eesti veinitööstust

Põltsamaa veinitehase traditsoonid algavad aastast 1920 ning seda väärikat 90. aastapäeva tähistab Eesti mustadest sõstardest valmistatud Põltsamaa Tõmmu. See küps ja täidlase maitsebuketiga marjavein on laagerdunud Põltsamaa veinikeldrites 8 aastat ning minu arust päris tore mekkida.

Kuid suureks üllatuseks oli mulle hoopis Luscher & Mathiesen FilmFest2010 avamisel osaks saanud teadmine, et Tallinnas Toompeal on veine valmistatud aastatst 1910. Firma Luscher & Mathiesen importis tol ajal palju veine Itaaliast ja Prantsusmaalt aga valmistas neid ka ise müügiks ning nad olid ka esimesed maailmas, kes hakkasid turustama pudelites mahla. Firmal oli ka kuni Teise maailmasõjani all-linnas oma veinibaar, nüüd on aga Toompeal vana tehase ruumides veinitehase muuseum ja lihtsalt üks välikohvik, kus pakutakse kergemat kehakinnitust ning aeg-ajalt väärt filmiprogrammi.

Sellesügisene avaüritus algas Luscher & Mathiesen'i ajaloost lühikese ülevaatefilmiga ning sellele järgnes Mikk Saare kontsert - hetkeks mõtlesin, et saan endale uue plaadi vannis kuulamiseks, kuid Facebook kihab juba mõnda aega hoopis Hannahi kolmandast ballaadikogumikust...ootan, sest mis saab olla parem, kui külmal talveõhtul soe vann, hea mullivein ja Hannahi ballaadid :)

Pärt kolm kuud hiljem!

Pea kolm kuud hiljem jõudis Arvo Pärdi uusim teos "Aadama itk" Estonia kontserdisaalis Eesti esiettekandeni. Pärt kirjutas "Aadama itku" kahe kultuuripealinna - Istanbul 2010 ja Tallinn 2011 tellimusel. Esimest korda kõlas teos 7. juunil Istanbulis, mil kuulutati kontsert Istanbuli kultuuripealinna-aasta olulisimaks sündmuseks.

Tallinnas toimunud täielikult väljamüüdud kontsert „Aadama itk“ oli omamoodi elamus, kus kombineeriti Haydn ja Pärt – kontserdi mõlema poole teosed tundusid esmapilgul minu jaoks segadust tekitava kooslusena, kuid kontsert kuulatuna ja selle üle mõtisklenuna harmoneerus see siiski, sest oli ju esimene pool ka loomisest ja Aadamast ning Haydni Sümfoonia nr. 57 omas omamoodi sarnaseid Pärdilikke jooni. Esinesid solistid Andrea Brown ja Andreas Olsson, Camerata Salzburg ning Eric Ericsoni kammerkoor, dirigeeris Tõnu Kaljuste.

Istanbuliga võrreldes jäi kõvasti aga puudu olustikust ja häirisid Estonia kontserdisaali paratamatud helid, nagu köhahood, nihelemised ja oiged. Seevastu oli Istanbulis iidse kiriku süngete müüride vahel toimunud kontserdi ajal väljas möllav raju ja aknale pladisev vihm nagu tellitud ning omamoodi lummuse tekitasid ka üle lava lendavad tuvid. Ettekantud teos "Aadama itk" jutustab kaht suurt religiooni, kristlust ja islamit sümboolselt ühendavast lülist - mõlema religiooni ühisest esiisast Aadamast ning mina ühendades need kaks kontserti olen väga õnnelik ja rõõmus selle suurepärase kogemuse üle.