You can never hold back spring

Linnas elu keeb! Olles peaaegu surivoodilt tõusnud võttis taastumine mul üllatavalt kaua aega. Võib-olla oli põhjuseks ka vastupandamatu soov oma rattaga sõitmas käia, mis ei lasknud kogu jõul tagasi tulla või siis uued külmad ilmad aga kõigele sellele vaatamata on praegu elu ilus, tervis hea ja siin tuulises Tallinnas on puhuvad tuuled kuumad ning ringi lendavad värvilised liblikad, osad mööda tänavaid, teised inimeste kõhtudes :)

Viimane nädal on toonud palju muusikat, kindlasti vaatasid pea kõik Eestimaalased Eurovisiooni ja nii minagi. Esimest poolfinaali, kuhu ka meie esindajad saadeti nagu malevõistlusele ujujad sai nautida teisipäeval ning minu arust esitati meie laul hästi ja raadiost kuulan seda tulevikus meeleldi, muidugi ei tea, kas seda aga peale R2 õhtuse vööndi ka kuskil mujal lastakse. Ehk on järgmine aasta ERRl mõistust ja ma ei ta kas peaks neil olema ka julgust tunnistada, et Purga vöönd ei klapi Eurovisiooni omaga. Postitan siia oma ühe lemmiku sellest aastast - Taani loo.

Kuid parim muusikaelamus on siiski hoopis selle nägala neljapäevast, mil Maian Kärmas esitles oma uut plaati "Õnneleid", mis on läbilõige tema viimase nelja aasta laululoomingust. Lisaks heale muusikale, oli õhtu toredate inimestega õdusas galeriis just selline, mis teeb need jahedad suveõhtud siin linnas luksuslikuks. Edasi kulges nädal reedesse, mil siis alati särav Margit Hakomaa avas päiksepaistelises õhtus oma tervisliku ja kiire söögikoha Mamo. Toit on maitsev, terviskik, värske ja lihtne - kahju kohe, et minu töökoht on linnast nii kaugel ja pean edaspidigi leppima kolm päeva tagasi keedetud kartulite, viinerite ja kalapulkadega. Mil ja kus see haigla toit enne hea on olnud? Kuid vähemalt puder on meil super, seda ei tasu kodus enam ise üldse teha, sest nüüdsest on valida meil kolme erineva pudru vahel ja müüki alustatakse juba pool kaheksa....Ei enam muud, kui vanaema tehtud moos kaasa ja tööle putru sööma.

Ning siis laupäevane Eurovisiooni finaal vahukoore ja maasikatega... :) mainin veel nii palju, et jätkupidu oli ürituse vääriline ja kestis ikka eredate hommikutundideni, kahju, et kõik sellest osa saama ei tulnud.

Esimesed õied!

Nii need selle aasta esimesed õied tulid :) Rõõm on kindlasti mõlemapoolne ja see kaktus (Parodia mutabilis) ei ole mind mitu head aastat alt vedanud, vaatab siis mida tema väiksem sugulane teeb, kes peaks ka kohe varsti õitsema hakkama.

Paar pilti ka külvipõllult, näevad teised juba päris kobedad välja, täna siis sain lõpuks kirja, et minu kauaoodatud kasvuhoone on ka posti pandud! Ja nagu ma spetsialistide lehtedelt praegu võrdlesin on minu kuused kasvud sama suured kui neil.

God, make me die slowly

Aru ma ei mõista, olles ära elanud juba natuke üle kolmekümne aasta, eelnevalt olnud haige vaid lapsepõlves, siis nüüd sel aastal tabab mind mingi koletu tõbi juba teist korda. Viga nagu midagi ei olekski aga palavik vaatamata moodsale meditsiinile püsib juba kolmandat päeva 38 kraadi ja alla ei lähe, voodist tõusta ei jõua ning 36 tundi järgemööda magade ei ole mingi raskus. Eile proovisin siis ka perearsti tabada, aga see mul ei õnnestunud, et haiguslehte saada. Helistasin siis ülevabariigilisele perearsti nõuandenumbrile 1220, et igaks juhuks üle küsida, et kui ma päev hiljem oma perearstiga lõpuks kontakti saan, kas tal on ikka võimalik mulle haigusleht õigest päevast anda....Aga oh sa õudust, millise sõimu osaliseks ma sain.....See meie meditsiinisüsteem on küll üks haige üleshehitus, kus vist võidab ja parema tunde saab see, kes esimesena pasunasse annab.

Loen siin just TLÜs Doris Lebrehti vastvalminud magistritööd kultuurilisest intelligentsusest ja välismaale tööle siirdumisest ning mulle jäi üks lause pähe kõlama, miks välismaal töötavad eestlesed ei taha tagasi tulla on: meie ühiskondlik kriis, kaasmaalaste kitsarinnalisus, rassism ja ebakompetentsuse piiritu vohamine ning Eestis puuduvat ka hooliv suhtumine kaaskodanikesse.

Mis see tädi operaator peaearst tõesti mõtles, et ma lihtsalt 38 kraadise palavikuga helistasin, kuna tahtsin tema õhtut sisustada?

Pilguheit künnimaale!

Mu vanimad kaktuseimikud on nüüd natuke üle kolme nädala vanad ja uusi koorub tasapisi ikka juurde. Ega vanematega suurt midagi vahepeal juhtunud ei ole, rohkem on tulnud neil kaktuse nägu pähe ja vaid vähesed meenutavad veel vaid uba või hernest. Kuna nad tahavad sooja ja niisket keskkonda, siis hirmuga vaatan ja loodan, et seal mõni samblik või muu jama kasvama ei hakka, ei tea, kui selline häda peaks meid tabama, kas siis on ka mõnda rohtu selle vastu olemas - pean hakkama internetist uurima. Mul see potipõllumajandus on ikka nii ettevalmistamata aga loodan siiski varsti olla suurte ja ilusate uute kaktuste omanik.

Summer in the city

Lõpuks on siis suvi jõudnud linna, viimased päevad on olnud nii mõnusad ja soojad ning nagu eestlastele kohane on ka juba kuulda, et liiga palav olevat :) Praegu kipuks iga hinna eest välja ja tahaks hirmsasti oma rattaga sõitma minna, kui vaid need haigemaja seinad kinni ei hoiaks. Nüüd on ka kesklinnas kaks rattaparklat avatud, et siis vahepeal saab ka tänuväärse sõiduriista kindlatesse kätesse hoiule anda ja niisama linnapeal jalutada. Vähe neid kohti esialgu on, kokku vaid 20, kuid mõte on igati tore ja algust on vähemalt tehtud. Ega enam niisama julgegi väga oma ratast ka postikülge jätta, kuidagi kole aktiivseks on need vargad muutunud.

Eile tutvustas Vabaduse väljakul Tallinna päeva raames ka kultuuripealinn oma programmi ning koostasid igati mõnusa kogupäevase äraolemise meie esindusväljakul, mis on minu arust nüüd väga ilus ja tore plats. Kõige tähtsam on see, et ta on nüüd rahvale avatud ja isegi kui seal midagi suurt ei toimu on seal tore vaadata, kas siis seal niisama istuvaid inimesi või noori rulade ja ratastega, ka kolesambaga hakkan ma harjuma...Kahju, et ta ei põle.

Eilse õhtu tippsündmus oli Mahavoki kontsert, kontsertkava oli ikka sama tuntud „Meridiaanid“, kuid neid võib kuulata lõputult. Ääretult hea meel on ka selle üle, et sain Karele tagasihoidliku nartsissikimbu ulatada :) Järgmine kord lähen neid jälle kuulama!

Istanbul ja Pärt

Arvo Pärdi uue heliteose esmaettekandeni 7. juunil Istanbulis on jäänud vaid umbes kuu ja ma sain lõpuks ka lennukipiletid kätte, raha küll nende eest ei ole keegi tahtnud, aga see ei tähenda, et ma sinna ei lähe! Niisiis tänavuse kultuuripealinna Istanbuli üks (olen ka kuulnud, et olulisim) kultuurisündmus saab olema kahe kultuuripealinna, Istanbul 2010 ja Tallinn 2011 koostööna Arvo Pärdi heliteose „Adam’s Lament“ maailmaesitlus.

Laupäeval kuuleb ka siis siin meie pealinnas, mis Tallinna kultuuriaasta 2011 meile ja maailmale pakub!

Doktor magister!

Täna möödus täpselt aasta, kui ma sain oma magistritöö juhendajalt töö tagasi ja telefoni tuli sõnum – „See on nüüd valmis :)“. Seejärel jäi natuke veel aega ja 28 mai (tänu taevale, et siin maailmas on inimestel ka mälu – TÄNAN!) sai prillid ninal pulti astutud ja töö kaitstud. Sellele järgnes üks meeleolukas koosviibimine sõpradega, tänu kellele ma üldse nii kaugele jõudsin! Sügav kummardus veelkord ka A-le.

Minu magistritöö eesmärk oli võrdlevalt uurida Eestis ja Soomes töötavate Eesti noorarstide töö ja eluga rahulolu ning sellega seotud tegureid; vaadelda noorarstide organisatsioonipõhist enesehinnangut, kolleegide ja lähedaste toetuse tunnetamist, organisatsioonilise õigluse tajumist ning töö ja pere konflikti. Lisaks soovisin välja selgitada Eesti noorarstide välismaale tööle siirdumise peamisi motiive.

Antud uuring on üks esimesi Eestis, mis tõestas, et arstide tööga rahulolul ja migratsioonil on märksa rohkem põhjusi, kui pelgalt suurem palk. Minu uuring tõestas ilmekalt suuri erinevusi noorarstide hinnangutes oma töö ja eluga rahulolule. Soomes töötavad Eesti noorarstid olid oma töö ja eluga tunduvalt rohkem rahul kui nende Eestis töötavad kolleegid. On selge, et nii jätkates tervishoiutöötajate, eelkõige noorarstide lahkumine Eestist jätkub.

Nüüd aasta möödudes on seis ikka sama, käib mingi tants ja jama digiretsepti ümber, mis kindlasti on vajalik ja kasulik aga selle rakendamine on jätnud küll väga tumeda aura enda ümber hõljuma ning uutest residentuuri kohtadest ja nende tegelikust vajaminevast arvust puudub ikka ülevaade, ei olda kuskile jõutud abiarsti süsteemiga ning noorarstidel ei pruugi Eestis tööd üldse ollagi. Mis saab meie Haigekassast ning üleüldse jõuti ju alles nüüd siis ka (üllatus-üllatus!) otsusele et, meie praegune tervishoiu rahastamissüsteem ei ole pikas perspektiivis üldse elujõuline ning vajaks elus püsimiseks muudatusi näiteks maksusüsteemis, sest praegu ju kasutavad haigekassa süsteemi kõik, aga sinna raha teenib vaid pool Eesti elanikkonnast.

Olen siin juba mõned ajad nuputanud mida ma sügisest edasi tegema hakkan ja kindlasti oleks huvitav tervishoiusektori uuringutega jätkata, sest käesolev uuring keskendus vaid arstkonna ühele segmendile ning nende töö ja eluga rahulolu mõjutavatele teguritele. Siit ka mõned mõtted ja ehk oleks lähitulevikus aeg asuda ka kuskile doktorantuuri, kuid praegu on need ideed veel väga toored.

Strange events happens

Reedel tuli siis vedrutada, mis pidi olema asendussõna hängimisele ja chillimisele, samas pidi vedrutamine olema ka see, kui seisad ja nõtkutad põlvedest natuke või liigutad alakeha ette-taha! Tegelikul olen ma ikkagi natuke segaduses, milline osa mul reedel ikkagi vedrutamise alla läks aga algas see tee Artisest, filmi „Valge pael“ vaadates, mis pani küll igasugu mõtteid võnkuma. Peaasjalikult just see, et film sai 2009. aastal Cannes'i Kuldse Palmioksaga pärjatud. Et siis Euroopa 2009 aasta parim film..., ma küll ei ole näinud palju eelmise aasta filme aga ju siis paremaid ei olnud. Must-valge mängufilm on vaadata tore kinematograafiline jutustus, mis vaagib süü, eitamise ja vägivalla vahekordi. Film kannab ehedal moel edasi selle aegset Põhja-Saksamaa olustikku, kus on kõik viimse detailini paigas, ilus on vaadata ja kunstnikud on suurt tööd teinud, kuid film on igav! Ta on üle kahe tunni pikk ja kulgeb üliaeglases tempos. Kõik julm ja jõhker lastakse vaatajal vaid aimata ning verepilastuse ja vägivalla tulemusena tekkinud põlvkonna jõhkrusel vaid edasi elada. Film jättis häiriva ja ebameeldiva tunde ning mõtlemisainet ka edaspidiseks.

Edasi sai siis tormatud lugupeetud Tallinna Mere-ema sünnipäevale ning sealt juhuslik vahepõige Natalia Lille, Riina Põldroosi ja Aldo Järvsoo vanalinna õdusasse moeateljeesse, kus nad esitlesid oma kevad-suvist kollektsiooni. Üritus oli meeleolukas ja moekas, ma ei olegi kunagi päris moeshowl käinud, spektaakel oli isegi vägevam, kui ma ette oskasin kujutada ning nägin ka paari väga toredat inimest. Ning õhtu lõppes nagu ikka puhvetis, mis oli kuum, külm, tore ja valus – kõik segamini.

Art has not always been what we think it is today.

Kunstisaalis, kunstisaalis! Eile oli meil koolis näituse avamine. Kõik kursused on õnneliku lõpuni jõudnud ning kooli lahtiste uste päevadeks on toodud kõik aasta jooksul valmis meisterdatud tööd väljapanekule. Minu esimene tutvus rahvaülikooliga sai tehtud Soomes elades, kui pimedate õhtute sisustamiseks endale tegevust otsisin. Siis käisin aasta õlimaalikursustel ning eelmine sügis, kui mu magistritöö valmis sai, jätkasin seda siis ka Tallinna Rahvaülikoolis. Rahvaülikooli kontseptsioon meeldib mulle väga, sest on ju nende eesmärk ellu viia elukestva õppimise ideed, kuhu on oodatud igas vanuses inimesed ning kust kõik võiks leida endale midagi meelepärast.

Grupp on meil tore, eesotsas juhendaja Zair Zeilanoviga, kursandid on kes kust ning seal saad end oma igapäevatoimetustest ja muredest välja lülitada. Näituse avamine oli suurejooneline, vahuveini ja suupistetega, peeti kõnesid ning anti pidulikult üle ka tunnistused. Peale avamist tuli seda tähistada ka õhtusöögiga restoranis Klafira ning see järel ka uuesti avatud kokteilibaaris Kaheksa, kus sai paari vürtsikat kokteili nauditud.

Shutter Island: Where nothing is what it seems…

Nädalavahetusel jäi Concha Buika kontsert Jazzkaarel kahjuks ära ja lükkus juunisse, ootasin seda väga-väga, sest siiani vaid YouTube’ist kuuldud Hispaania lauljatar on mu südame võitnud oma lauludega, kus segunevad flamenco, jazz ja soul-muusika. Jään ootama!

Aga senikaua, et adrenaliini ikka veres jätkus, käisin kinos vaatamas Dennis Lehane'i romaanil põhinevat filmi „Suletud saar“ (režissöör Martin Scorsese, peaosas Leonardo DiCaprio). See psühholoogiline thriller suutis pakkuda piisavalt ärevaid momente - selliseid, et ka minusugune tuim filmivaataja isegi võpatas – ning lisaks pakkus müstiline ja dramaatiline sisu ka piisavat põnevust, mis lasid filmi nautida ühe hingetõmbega.

Filmi tegevus toimub aastal 1954 ühes müstilises psühhiaatriahaiglas, kogu film on hoogne (ja haiglakontekst tekitab veel erilist lähedust) kuni lõpuni. Lõpplahendus jäi aga siiski natuke hinge kriipima, sest see oli kogu teosest erinev, aeglane ja justkui vabandav. Näilikult saavutatud poolte kokkulepe oli siiski pigem psühhiaatrite otsus alla anda ja i-le täpp panna. Kuna kogu filmi vältel pakuti vaatajale thrillerit inimese meelesegaduses, keda sooviti aidata, terveks ravida, siis ei saa ma üle mõttest, et kas näiteks ameerikalik happy end oleks võib-olla mulle isegi rohkem meeldinud.... Siis oleks saavutatud kokkulepe olnud ka tegelik ja peategelane võinuks jätkata juba meile tuttaval julgel ja tempokal moel reaalsuses.

Väiksed printsid!

Väike prints läks läbi kõrbe ega kohanud seal kedagi peale ühe lille... See oli kolme kroonlehega lill, mittemidagiütlev lilleke...
"Kus on inimesed?" küsis väike prints viisakalt.
"Inimesed? Minu arust peaks neid olema kuus või seitse tükki. Kunagi palju aastaid tagasi ma nägin neid. Aga seda ei või iialgi teada, kus nad parajasti on. Tuul ajab neid kord siia, kord sinna. Neil pole juuri, see teeb nende elu väga raskeks."

A. de Saint-Exupééry "Väike prints"

Loodan, et minu kaktuseprintsidel ei ole elu raske. Tänaseks on vanimad kümnepäevased, hukkunud ei ole veel ükski ning pigem on areng positiivne, st et neid tuleb juurde ja suurematel on ka juba esimesed astlad peal ja juured paistavad neid kõvasti mullas kinni hoidvat. Kokku on mul seemneid 19 eri liiki ja idanenud on nad kõik, mõned paremini, mõned halvemini. Kasv jätkub, kuid kasvuhoonet ootan neile endiselt.

Venezuela

Mul on plaanis minna Venezuelasse - mõtteid on selle üle juba mõlgutatud küll ning paar konkreetsemat liigutust ka tehtud, aga täna algas siis kohe päris organiseerimine. Nimelt müüb Estravel lennupileteid Caracasesse 6700 krooniga. Hind hea ja kohadki lennukis olemas, kuid asjal on konks ka - tänu taevale, et ka sellele sai mõeldud, kas need toredad kohad seal on ikka nii toredad jaanuaris, mil see Estraveli odavkampaania meil sinna lennata võimaldaks. Sest vaatamata sellele, et sealne aastaringne 27 plusskraadi tundub rohkemgi kui ahvatlev, on neil kaks aastaaega: kuiv hooaeg detsembrist aprillini ja vihmahooaeg maist novembrini. Meie soov oleks liikuda aga ringi rohkem mööda sealseid loodusimesid ja veega seotud vaatamisväärsusi ning keset kuiva hooaega oleks see pilt üsna niru...

Niisiis on plaan teha sel ilusal maal üks ringreis, mis hõlmaks ka väikest rannapuhkust. Venezuela asub küll Lõuna-Ameerikas, ent selle rannajoon on väga sarnane Kariibi meres asuvatele saartele; selline inimtühi ja lage liivarand oleks küll tore, aga hing ihkab millegi sellise järgi nagu alloleval pildil näha on. Täna jäid odavad piletid ostmata, kuid homme asun taas asja kallale ja loodan, et uueks nädalaks on juba kindel plaan ja ka piletid olemas.