"My wife takes pills, and I drink — that's the bargain we've struck"

Sellest on natuke üle aasta möödas, kui ma käisin NYCs Music Box Teatris vaatamas Shapiro lavastatud "August: Osage County" ning ma arvan, et see oli üks hea ja puhas klassikaline draamatükk pingelise ja peenelt viimistletud tekstiga.

Nüüd siis juba on natukest aega see eluline, haarav ja tragikoomiline Tracy Letts’i “Augustikuu” etendunud ka Draamateatri laval ja mul õnnestus see täna ära vaadata – pileteid oli ilmatumalt raske saada…Olivat läinud, nagu piletimüüja ütles, kui peenem kaup NLi ajal. Etendus meeldis mulle!, viimased teatris käigud on olnud enamus kõik sellised ….mmm mina nimetan seda uuema aja teatriks, mis mulle väga ei meeldi ja seetõttu oli ka rõõm suurem. Etendusest lühidalt niipalju, et peale pereisa Beverly Weston’i kadumist vallutab kogu Beverly ja Violet Weston’i maja nende pere. Mõlemaid vanemaid vaevavad omad probleemid, Violet on ravimsõltlane, kes paistab enamuse ajast olema kuskil eemal ja Beverly joob. Selle musta huumoriga pikitud loo arenedes selgub, et neid põhjuseid mis neid on selleni viinud on mitmeid ja mitmeid. Lisaks toovad nende kolm tütart endaga kaasa veel rea probleeme, mis kõik kokku ja loo jooksul paljastudes annavadki sellele etendusele elulise ja tragikoomilise tooni.

Näitlejatest särab laval ikka Ita Ever oma energia, väsimatu tahtejõu ja rollitunnetusega, kuid mulle meeldis enim Ülle Kaljuste vanema tütrena, kelle roll kasvas vaikselt ja oli etenduse lõpuks nii võimas, et mul tekkis küsimus, kes oli peategelane :)

Mulle selline klassikaline teater meeldib ja muidugi näitlejad, kes seal mängisid. NYCis õnnestus etendust vaadata teisest reast, kahju et ei saanud seda siin näha nii, et oleks saanud osa kõikidest nüanssidest, mis saali taha ei paistnud.

Seireuudised!

Ah mõ raada, ah mõ raada, što mõ vsje is Leningrada! :) Tegelikult olen ma õnnelik, et mu kaktusekutsikad kasvavad ja aina juurde neid tuleb! Siiani ei ole ka ükski neist hukkunud. Hoolimata sellest, et mul oli natuke halb eelaimdus - vanimad on alles viie päeva vanused - elavad ja kasvavad nad. Kurb on see, et mu tellitud soojendusega kasvuhoone ei ole ikka veel kohale jõudnud ja internetipoodnik ei vasta mu kirjadele. Praegune installatsioon soojendusmatist, seemnekasvatuskarbist ja taimelambist on küll end õigustanud, aga tüütu ja koleda väljanägemisega. Siis ei ole ma leidnud kuskilt infot, millal neid väetama hakata... Kahtlustan, et müügiks kasvatatavaid kaktuseid väetatakse juba enne külvamist... Kuidas nad muidu nii varakult nii suured on ja õitsevad...??? Ma leidsin täna ühe eestlase koduka, kes ka tegeleb kaktustega, saadan talle homme kirja ja ehk oskab tema mind aidata.

Taas velomees :)

Käisin eile siis ilusa ilma puhul poes ja valisin endale ratta välja :) Probleem, miks pidin uue ratta muretsema, oli see, et eelmine viidi vastu minu tahtmist otse mu oma maja keldrist koos kolme teise rattaga sügisel minema. Enne seda oli kaks ratast kadunud. Paar ilusat päeva olen juba siin ühe citybike'iga ringi sõitnud, aga sellega ikka linnast välja ei lähe. Niisiis, ratas valitud, lubas lahke poodnik sinna ka kõik vajamineva külge monteerida ning palus mul siis õhtu hakul järele tulla. Suures ootamistuhinas ja superilusa ilma tõttu käisime linnas jalutamas ja Elevandis seda tähistamas. Veel enne päikseloojangut oli ka paar väiksemat ringi tehtud.
Mulle vaid ei mahu pähe, kuhu kõik need varastatud rattad pannakse, kes need kõik ära ostab. Ma arvan, et Eestis ei ole ühtegi inimest, kes ei teaks kedagi, kellel ei oleks ratas ära varastatud. Seda ma tean, et neid müüakse - aga ikkagi, kes neid ostab, kas neil südametunnistus ei piina? Aga oma uue rattaga olen rahul, on teine kergem kui vana ning ilus ka :)

Kontsert ja lennukid

Veel täna tiirlevad mu maja ümber NATO lennukid... Ja see tõi meelde kohe Islandi vulkaani, mida meie maal on hakatud nimetama Eivõibollaküll ning tema põhjustatud kaose ja kõik sellega seonduv. Miks ma sellest räägin on kaks ülitoredat lennukipilti, mis mulle meeldivad, üks lennuk, mille üle on A väga uhke on lennuk Oskar. Kultuuripealinnal õnnestus see raudlind oma värvidega üle kleepida ja nüüd teavitab ta kogu maailma, et Eestisse on järgmine aasta kohe mitu-mitu uut põhjust tulla. Tuult tiibadesse talle!

Teine tore pilt on käsitöömeistrite poolt kokku pandud, mis ilmekalt kirjeldab kaose lõppu lennumajanduses. Huraa! Õhuruum on avatud! :)

Eile käisin siis Jazzkaarel, avakontsert oli Jaani kirikus The Best of NordicSounds. Esinesid Villu Veski & Tiit Kalluste kvintett, kellega oli liitunud Anders Hagberg ja Francois Archanjo. Mulle jättis sügavaima mulje just Anders Hagberg, keda ma varem näinud-kuulnud ei ole, väga lahe oli mis ta oma flöödiga teha suutis :) Kontsert oli värvi- ja emotsiooniderikas, just mida ma ootasin. Aga kas selle kontserdi ainuõige koht oli kirikus, selles ma kahtlen, lisaks valitses seal koletu külmus. Kindlasti oleks siin linnas leidunud mõni hubane saal?

Noppeid kaktusepõllult!

Päris algust meenutama hakates peaks tagasi pöörduma kusagile 1980ndatesse... Tädi abiga meenus ka aasta, oli see nii umbes 1988, kui ma temalt endale esimesed kaktused sain. 1993 ja 94 proovisin esimest korda ka kaktuseid seemnetest kasvatada, paar tükki on siiani elus ja tegelikult oli sel ajal veel Õismäel elades neil päris hea põli. Ilus suur lõuna-läänepoolne aken, palju valgust ning mul aega ja entusiasmi. Ülikooli ajal kasvasid nad veel vanast rammust ja päikesevalgusest, kuid oma korteri soetamisega 2005. aastal algas neil põrgupõli. Aken on väike, suund küll õnneks läände, aga kisub juba ka sinna loode poole, ning minul aega vähe ja nii nad siis surema hakkasid. Eelmine talv võtsin viimaks ette päästeoperatsiooni ja lõin neile talveks head jahedad tingimused ning suveks saagisin akna eest ühe puu maha ning suvel kalli abivalmis proua A-ga teise (tänud ka kahele kaasasolevale paanikameistrile), nii sai neile ka suveks rohkem päikesevalgust ja nüüd on alles jäänud juba jälle päris kobedad.

Kokku on neid mul 42 ja neist 21 nime tean ma ka, osadel oskan arvata ehk vähemalt perekonnanime.

Lihavõtete ajal Soomes olles sattusin internetis igasugu erinevatele ja huvitavatele lehekülgedele ning mul tekkis suur soov oma kollektsiooni taas suurendada, nii ma siis ostsingi portsu seemneid kokku ja jäin nende saabumist ootama.

Kohale nad tulid ja minu üllatuseks oli kõiki 10 või enam seemet :) Tellisin endale internetist ka soojendusega kasvumaja, kuid see ei ole praeguseni veel kohale jõudnud. Nüüd siis viis päeva tagasi ei suutnud ma enam oodata ja külvasin seemned maha, mure soojendusega lahendasin sellega, et asetasin oma praeguse kasvumaja vannitoa põrandale, kus põrandaküte suutis ilusti 28°C tekitada.

Eile siis koorusid esimesed kutsikad, mille üle olen ma väga uhke! Probleem on vaid selles, et nüüd vajavad nad ka valgust, aga mul ei ole ikka veel kasvuhoonet, millega saaks nad tuppa viia ja lambi juurde installeerida... No vaatab mis neist saab, ehk jäävad ellu.

Enne magamaminekut sai ka pudel cavat avatud ja nende auks voodis üks klaasike kihisevat jooki nauditud.

Kuid meie linnakesse on saabunud nädalavahetus ja täna algab 21. korda toimuv kevadine Jazzkaar. Avakontsert on Jaani kirikus kell 20 algav Villu Veski & Tiit Kalluste kvintet. Lokid pähe ja kontserti nautima... Õhtul ehk ka puhvetist läbi, sest kaktusekutsikate koorumist tuleb ikka korralikult tähistada ja nende pikka ea nimel üks pidu korraldada.

Minu esimene sissekanne.

Pealkiri ja tunne on nagu koolikirjandit kirjutama hakates, natuke kõhe ka! Täna tuli siis see otsus - nii kindel või mitte - hakata internetiavarustes oma blogi pidama. Otsus idanes koos minu kaktuste seemnetega: nimelt kolm päeva tagasi külvasin ma maha mõnikümmend kaktuseseemet ja täna töölt koju tulles olid esimesed idanema läinud ja mullal rohelised kaktusekutsikad juba püsti. Rõõm oli ääretu, et isegi peale kahte öövalvet ja tänaseid loengupidamisi ei raatsinud magama minna, vaid vaatasin neid mitu tundi ja ootasin uusi võrseid. Soovides nende kasvu jäädvustada tuli mõte see siin kajastada, nii minu emotsioonidena kui ka piltidena... Kardan küll, nende esimeste maimukeste elukaar jääb lühikeseks, aga algus on vähemalt tehtud, nii blogi kui ka siis seemnetest kaktuste kasvatamisega.