Olles siis Tallinna lennujaamas stardipauguks sampanja pudeli avanud, tuli kutse Minski lennukile, mistõttu tormasin ka kohe kõikki lennukile ajama, kuid õnneks või õnnetuseks selgus, et meie läheme hoopis läbi Kiievi. Mis oligi toredam, sest ega Minskis ju Minski kotlette ei ole.
Jõudes siis Kiievisse, vahetasime natuke kohalikke tugrikuid ja lasime end kesklinna sõidutada, jalutasime, mängisime pudelimängu, võitsime ühe sampuse ja sõime Kiievi kotlette. Tagasi läksime pool teed maailma kõige sügavama
metrooga ja sealt edasi pakkisime end siis juba kuuekesi + autojuht taksosse, mis oli üks ilmatumalt lai Opel – kogu see meeleolukas linnatuur läks maksma vast 10 eurot inimese kohta. See eest aga meie heldem osa reisiseltskonnast soovis siiski veel natuke vennasrahvast toetada ja otsustas endale lennujaama buffetis enne minekut lasta valada 18 euro eest 50mg konjakit (mida isegi Soomes põhimõtteliselt saaks poest terve pudeli selle raha eest).Edasi mahutasime end suurte grusiinide vahele lennukisse ja hakkasime Gruusia poole kihutama – kuhu siis oli veel pea kolm tundi, nagu lendaks maailmalõppu. Kohale jõudnuna oli meile terve lannujaamatäis rahvast vastu tulnud, kes kõik meid põlevate silmadega palavalt tervitasid ja huraa hüüdsid, ega me ei saanud siis neile vastamata jätta ja marssisime lehvitades ja paludes, et välguga pilte meist ei tehtaks läbi vestibüüli õue, olles samal ajal mitte märganud meie Davidi, kes meid siis hotelli pidi transportima, sest oli ju inimesi seal ikka tuhandeid tulnud meid tervitama.
Hotelli jõudnuna jagati meid tubadesse, kus avasime kohe Borjomi pudelid, kus siis aga teada saadi meie päritolust, nimelt Eestlased on siiski tänu Mart Laarile Gruusia parimad sõbrad, suunati meid korrus allapoole, kus avanes aga hoopis teine vaatepilt – topelt laiemad voodid, tervitusvein laual, avar terass, vaid komm padjal puudus.
Kuna õues kõige soojem ei olnud, otsustasime siiski magama minna, et siis järgmisel päeval juba palju parema ilmaga alustada meie mägironimismatkaga, sest selleks me ju olimegi Gruusiasse tulnud, lisaks ka, et näha Musta merd.
Hommikul söönud ära oma praemuna ja viinerid, avasime väikse staabi kohalikus pangas ja tõstsime seal klaasid Mart Laari ja Gruusia terviseks, sest on nad ju ka Mardi järgi oma raha laariks nimetanud. Kaua meil seal tooste aga öelda ei lubatud ja nii me suundusime linnapeale maasikaid ja hatsapurit ostma. Õigepea leidsime ka suuna vaaterattale, ehket otsustasime minna Tbilissi kõrgeima mäe otsa siiski matkates. Päris üles me siiski ei jõudnud, sest üks kuri kuristik takistas kahjuks meie teekonna. See eest seal läbi moonipõldude jalutada ja imetabaseid vaateid nautida oli luksus omaette!
Olles sellest kõigest väsinud valisime välja linna nooblima restorani ja nii see algaski – enam lühemaid, kui kolme tunniseid lõunasööke me ei tunnistanud. Seal algas ka meie imeline reis maailma armsaimate inimestega enda sisse ja teistele lähemale.
Vahepeal helistas ka kauaoodatud Nutsa, kes küll kahjuks ei soovinud meiega einestama tulla aga talle sai vähemalt kõik kaasavõetud kingitused ilusti üle antud, näha oli, et see liigutas teda, sest oli pisarahelk tüdrukul küll silmis.
Õhtul tutvusime ka veel tuledes Tbilissiga, käisime noorte romantikute pissilõhnalisel sillal ja proovisime kuuekesi taksosõitu, kes seda veel ei tea, et vaatamata sellele, et seal on takso imeodav võib korraga ühes autos olla just täpselt nii palju inimesi, kui sinna mahub. Liiklus on aga linnas täiesti kohutav, valgusfoorid natuke mõjuvad aga liiklusmärgid ja –eeskirjad on seal küll lootusetult unustatud. Kellelgi ei ole näiteks mingit probleemi ühesuunalisel teel sõita telliskivi alt läbi ja endale hakata siis teed rajama, ja nii teevad kõik, lastes seejuures veel ohjeldamatult signaali. Teine imelik nähtus on seal see, et sõidetakse millegipärast nii, et kahte sõidurada eraldav joon on auto keskel... See imelik asi jäi meil selgitamata, et miks see peaks hea olema.
Järgmise päeva hommikul olles Davidile küll korra juba ära öelnud, et meie rohkem tema bussi ei soovi, olime ikkagi sunnitud talle helistama, et kas ta saaks meid korraks Kahheetiasse ja Batumi sõidutada, sest oli see tema ikkagi olnud see inimene, kes pidi meid kogu see nädal mööda seda imelist maad ringi transportima. Ega me ju ise ei suvatsenud isegi mitte kaarti vaadada ja tõdeda, et meie soov on käia avastamas just Gruusia kahte kõige kaugemal asuvat punkti. Seetõttu ei olnud ka meile arusaadav Davidi hämming ja kerge kogelus peale programmi etteandmist.
Tehtud, mõeldud, hakaksime sõitma Kahheetia poole, õige pea sattusime imearmsasse Signaghi linnakesse, kus Nana meid kohe soojalt võõrustada tahtis ja mille kõik me loomulikult ka vastu võsime. Saime endale sellise vahemere stiilis romantilise toakese ja ta lubas meile hommikusöögiks kõike paremat Gruusia toitu teha.
Olles tutvunud linna peavaatamisväärsustega oli aeg üheks korralikuks lõunaks juba ka kätte jõudnud, loomulikult tellisime me sööki nii palju, et sellest said ka kõik külapealt kokkujooksnud ampsu, isegi
hinkaalide nutsud läksid kohalikele koertele nagu tolmuimejatele sisse, sest neid ei tohtivat inimesed süüa, see pidi olema ilmselge märk sellest ei sa oled kole näljane ja seega ka veel vaene, mis ei ole ju ilusast Eestist tulnutele kohane. See-eest tšatša oli küll selline, mis tuli kõik ära juua, isegi peaaegu nii, et tops puhtaks lakkuda ja seda oli seal palju. Isegi nii palju, et minnes lihtsalt üht imeilusat kanaaeda imetlema, pakuti meile saiakesi ja pea liitrine tšatšapudel. Pean mainima, et selleks ajaks ei olnud aga tarhuni limonaadi, mis oli ka üks tähtis vaatamis ja proovimisväärtus Gruusias veel meie teele sattunud.
Edasi viis meie tee ühe võlumajani nr 5, mille pärast me veel tagasi sinna läheme, igatahes sai päikseloojang seal terrassil ära vaadatud, faasanipisarad ära joodud ja siis läbi täiskuuöö linnamüüripidi kodupoole mindud. Enne päris koju jõdmist pidasime küll veel ühe õhtuse piknik linnavalitsuse pargis.
Edasi siis võtsime ette planeeritud matka, et jõuda Nino juurde ja sealt me end ühtäkki ka avastasime – klooster oli uhke, nunnad tõsised ja kõik tundus kui Jumala seljataga. Valged tuvid isegi lendasid nii, et nende tiibade sävimist kuulda ei olnud. Edasi tegime siis imeilusa päikselise 
päevaga ringi Khheetiale peale, teed olid kohutavad, vaated imeilusad, nautisime kevadet ja õitsvaid kirsipuid ning aeg-ajalt otsisime postkontorit – sest reisi lõpuks selgus, et kogu Gruusias ongi vist kaks pstkontorit. Kaardid said õnneks ostetud ja David lubas ka need kunagi posti panna, kui ta mõnda sobivat kohta näeb.
Kloostrid on seal ilusad, majad suured ja uhked aga asukaid on küllaltki vähe. Arvan, et neil on seal liiga karm kord ja seetõttu ei taha sinna väga palju inimesi elama ka minna. Pilte kloostris teha ei tohtinud, et siis nende ilu edasi anda selliselt mul ei õnnestu, kogematta küll paar välgu sähvatust seal sai tehtud aga selle eest anti ka meile ihunuhtlust – valus see ei olnud, sest riideid oli meil palju seljas, nimelt pidid tüdrukud end veel kõigist strateegilistest kohtadest katma rättide ja põlledega, mida siis kloostrite ukse taga jagati. Ûhesõnaga nägime me välja nagu vanaema Torttilaid jalutama viinud lapselapsed.
Järgmisel päeval siis algas meie imetabane matk läbi Gruusia Batumi poole – meie ei olnud kindlad kuhu täpselt meil vaja minna on, kuid David teadis ja ta teadis ka seda, et meil on oht sinna hiljaks jääda, sest tal oli kole kiire. Tee peal oli palju lehmi ja jälle imeilusad vaated Kaukasuse mäeahelikele, Gruusia lehmad pidid olema nii targad, et nad pidid ise oskam koju minna, kui õhtu tuleb. Õhtuks jõudsime ka meie tulederäras Batumi, kodu kõrvalt vinoteegist saime pudeli kihisevat mulliveini ja sealt sammusime siis linnaga tutvuma. Nende keskväljak on kui Vene muinasjutuloss ja kõige tipuks on selle lossi aknad veel ehitud Eestist telltud vitraazidega. Mart Laar on teinud ikka väga head tööd! Ei viida meie kunsti vaid kampsunite ja pipodena Soome vaid ka satub seda Gruusiasse.
Must meri on ikka lummav, istusime õhtul pikalt selle kaldal ja hommikul olime, kui viis kopikat seal tagasi, siis küll ka väikse sooviga Batumi botaanikaaias ringi vaadata. Kuri keel lubas sinna vaid raagus puid ja langenud lehti, kuid vastupidiselt oli see jälle üks imetabane reis ja palju kogetud jagamisrõõmu. Allikavesi maitstud, pöördusime tagasi linna, seekord otsustas David, et meil tuleb ära käia vuugivahe ja WC pottide turul, kaup oli mõttetu, kuis toostid seal see eest jõulised.
Enne päris koju tulekut tuli meil aga veel pühademeeleolus Tbilissis oma kodubaari külastada ja reisi jooksul kogutu väävlisaunas maha lasta pesta. Nimelt otsustasime, et enne me sellelt maalt ei lahku, kui saunas käidud on, päris esimesel korral see ei õnnestunudki, ootasime natuke, sõime veel viimased 
hatsapurid ja üritasime uuesti. Läks õnneks! Sunas tuli end väävlivees leotada ja siis võttis meid järgemööda üks tõsine grusiin ette – tal oli karukeel, millega ta meid üle tõmbas, ise seejuures ühesõnalisi käske jagas – istuma, kõhuli, käsi püsti jne. Natuke hirmutav oli aga väga puhtaks sai. Pea siis saunatädi helistaski ja teatas, et meile ette nähtud aeg on läbi, sellega hakkas ka otsakorrale jõudma meie aeg Gruusias.Jagamisrõõm!
"Suusamääre huulele"