Reedel tuli siis vedrutada, mis pidi olema asendussõna hängimisele ja chillimisele, samas pidi vedrutamine olema ka see, kui seisad ja nõtkutad põlvedest natuke või liigutad alakeha ette-taha! Tegelikul olen ma ikkagi natuke segaduses, milline osa mul reedel ikkagi vedrutamise alla läks aga algas see tee Artisest, filmi „Valge pael“ vaadates, mis pani küll igasugu mõtteid võnkuma. Peaasjalikult just see, et film sai 2009. aastal Cannes'i Kuldse Palmioksaga pärjatud. Et siis Euroopa 2009 aasta parim film..., ma küll ei ole näinud palju eelmise aasta filme aga ju siis paremaid ei olnud. Must-valge mängufilm on vaadata tore kinematograafiline jutustus, mis vaagib süü, eitamise ja vägivalla vahekordi. Film kannab ehedal moel edasi selle aegset Põhja-Saksamaa olustikku, kus on kõik viimse detailini paigas, ilus on vaadata ja kunstnikud on suurt tööd teinud, kuid film on igav! Ta on üle kahe tunni pikk ja kulgeb üliaeglases tempos. Kõik julm ja jõhker lastakse vaatajal vaid aimata ning verepilastuse ja vägivalla tulemusena tekkinud põlvkonna jõhkrusel vaid edasi elada. Film jättis häiriva ja ebameeldiva tunde ning mõtlemisainet ka edaspidiseks. Edasi sai siis tormatud lugupeetud Tallinna Mere-ema sünnipäevale ning sealt juhuslik vahepõige Natalia Lille, Riina Põldroosi ja Aldo Järvsoo vanalinna õdusasse moeateljeesse, kus nad esitlesid oma kevad-suvist kollektsiooni. Üritus oli meeleolukas ja moekas, ma ei olegi kunagi päris moeshowl käinud, spektaakel oli isegi vägevam, kui ma ette oskasin kujutada ning nägin ka paari väga toredat inimest. Ning õhtu lõppes nagu ikka puhvetis, mis oli kuum, külm, tore ja valus – kõik segamini.
0 comments:
Post a Comment