Jõuluilu 30 kraadises kuumuses

Selle talvega unustab ikka täielikult ära mida see +30 tähendab, kohvrisse vaadates tuleb tõdeda, et kodus tundusid paljud riided märksa õhemad. Hea, et ma vähemalt teist jopet kaasa ei võtnud. Täns FBs nähtud Tallinna talvepilt oli hirmutav, naudime siiani siinset kuumust! Seda aga ei saanud orangutangude kohta öelda, sest nemad paistsid nautivat täna rohkem metsasügavust. Mõni õnneks end siiski natuke näitas, pildid tulevad hiljem, siin iKaamera jäädvustus praegu imetlemiseks:




Enne kui me läksime õhtul Borneo jõulukuuski vaatama otsustasime siiski ka kohalikku SPAd külastada, reklaam oli ahvatlev:




Meid suunati kõiki kardinatega eraldatuna ritta ja kui mina olin juba nautlema asunud hakkas kõrvalt sektsioonidest peksmist kostma - kisa ei olnud, nii et appi ma ei läinud. Kokkuvõttes võis rahule jääda.




Enne kui õhtul jälle makarone ja rummi saime käisime delfiine, ahve, krokodille ja kõiki muid maailma imesid vaatamas, tõsi delfiine nägime ja paadisõit oli ka tore ning ühe korraliku vihma saime ka, nii et poolteist mind oli läbimärg. Jõulukuusest niipalju, et kui väljas juba pime oli, suutsid mingid sääsed jõeäärsed kuused särama panna nagu jõulude ajal rikkamad eestlased, kel elektriarve maksmisega probleeme ei ole. Ilus oli!

- Posted using BlogPress from my iPhone

Ei tea kellega eestlasi kuskil maailma saarel seostatakse...

Aga borneolased kutsuvad oma ninaahve hellitavalt hollandlasteks - märksõnad on nina ja kõht :) kahju neist - mõtlen hollandlasi ;)






Ninaahvidest veel niipalju, et elavad nad vaid Borneol ja meie nägime neid Bako Rahvuspargis.

Sõit Kuchingist sinna oli veel eriti äge seetõttu, et pargile lähenesime Lõuna Hiina merelt, kus ei olegi veel oma varbaid leotanud - üsna ohutu tundus see esmapilgul ka. Ning
praegu vaadates on ka kõik 10 varvast alles.


Edasine matk džunglisse enam nii ohutu ei tundunud, igatahes varbad soovitati kinni katta.



Vahepeal saime ka nii palju teada, et meie giid kuulub hõimu, kes raiuvad oma vaenlastelt pea lihtsalt maha ja juuksed riputavad kas kilbi või mõõga külge! Kohalikus muuseumis oli Ibanite sõjariistu päris palju, tundub, et nad olid (loodan, et enam ei ole) suht sõjakad. Mõtlesin natuke kõhedalt sellele veel täna, kui me Bako poolsaarel käisime, sest madala vee tõttu jagati meid erinevstesse paatidesse ja meie kihutasime giidiga kahekesi omas paadis.




Koduteel loksus siin puude vahel juba soe merelaine.



Tagasi stardikohtha jõudes olid kohalikud memmed meid juba tervitamas imeliste beebibanaanidega ja kuna mulle beebiporgandid hirmsalt meeldivad, siis tahtsin ma neid ka kohe saada - maitsesid nad aga nagu herned!

- Posted using BlogPress from my iPhone

Imeline merereis mööda džunglit

Uus profiilikas:



Meie uhke merereis maailma suuruselt kolmandale saarele algas vabariigi aastapäeva tähistamisega 11000 km kõrguselt ja -53 kraadises külmas. Õnneks lennuki uksi hoiti kinni ja üllatusena pakuti imatabaseid kiluvõileibu, omalt poolt otsustasime pidulikkuse rõhutamiseks sinna lisada ka vahuveini!





Tundub, et oma esimese poolteist päeva (kohaliku aja järgi vist kaks) oleme me muudkui söönud. Igatahes tegime seda Amsterdamis ja ka lennukis peale kätlemis ja tänukõnwsid, mulle kui OneWorld tihedale reisijale, kanti nii päeval, kui ööl süüa ette. Veiniga nad koonerdasid aga igatahes 22 tundi hiljem, olles kaks korda sisenenud ametlikult Malaisiasse (passis on ka kaks paari tunnise vahega arrival templit) jõudsime Kuchingisse, mis on Borneo pealinn. Hotellis väike värskendus ning esimene tutvus kohaliku söögiga tehtud asusime tutvuma linnaga. Esimeses baaris peale väsitavat jalutuskäiku kohtusime muidugi eestlastega ja neilt saime hea idee minna paadireisile, kus pidid olema mugavad nahkistmed ning vaheldusrikkad vaated linnale - tõenäoliselt olid nemad õlut joonud rohkem, kui meie klaas veini, sest tundus see siiski suht üksluine, aga tšill ja oma 5€ siiski väärt.




Tänu paadireisile leidsime ka õhtusöögikohaks teisel pool jõge oleva kohalike moslemite söögitare, kus kangeim jook oli tee piima ja jääga aga toit imehea - kuna teenindajaga verbaalselt arusaadavat kontakti meil ei õnnestunud luua, siis toidu tellimine oli rohkem loterii aga tulemus imehea nuudliroog, ning kõik see maksis kokku ka vaid 3€, lisandus veel paadisõit üle jõe edasi-tagasi 25senti. Tundub, et edaspidi raha siin lugema ei pea, kui just veini ei taha juua, sest selle pudeli eest meie kodubaaris küsitakse aga 25€!










Enne hotelli tagasi pöördumist läbisime ka kohaliku vihmatormi, mis suutis poole minutiga kogu se keha esimese poole nagu survepesuga üle lasta, samas keha teine pool õnnestus täiesti kuivana säilitada!

No ja nagu kokku lepitud tegin ma ka kell 13.00 pilti, see toimus kuskil maailma kohal ja üles ei oska ma seda kuskile mujale riputada, kui siia:




- Posted using BlogPress from my iPhone