On aga saar, ise arvavad, et nad on kõige ilusamad ja paremad ning toredamad ja kui ma sinnna juba selle meelituse peale kohale lähen, siis tahaks ka korraks kõrval natuke suuremal saarel ära käia - õeke kallis on meetrite kaugusel Aafrika mandril, kuid maltalased sinna minna ei taha. Nimelt ei ole neil ühtegi läänemaailmas aksepteeritavat viisi otse reisimiseks nende kahe koha vahel.
Lehvitan sulle kallis õeke siis lahe teiselt kaldalt.
Ma ei ole nii ammu midagi siia lisanud aga see sügis on nii kirev olnud, et pole lihtsalt aega olnud arvuti taga veeta.
Suur osa on kindlasti olnud sel toredal Kultuuripealinnal, mis on vähegi vabama hetke mõnusalt sisustanud. See on nagu narkootikum, mida rohkem sa sellest osa saad, seda rohkem juurde tahad – see vist on kõigi toredate asjadega nii. Sest on ju sport kehale hea ja kultuur vaimule. Olen igati rahul meie Kultuuripealinna toimetajate ja selle projektiga, olen saanud tänu neile lugematult toredaid emotsioone ja hetki ning pea kolmandik aega on veel ees, kuid väheke on jäänud südamele kriperdama see, et siiski pean tikutulega otsima sealt sellist traditsioonilist või siis rahulikku üritust, mille kese ei ole paugul või mingil imelikul häppeningil. Kohe meenub mulle Pepeljajevi ”Tantsiv torn” Katlas, mida ma alguses küll palaganiks nimetasin, eks ta seda oligi. Kuid super, kuidas oli tänapäeva tehnika ja tantsuetendus ühendatud, sama oli ka ”Gilgameš”. Etendus ise jälle röökivaid ja paljaid inimesi häirival moel täis aga üldmulje samas ikkagi võrratu, kuidas kogu ruum ära kasutatakse ja isegi nurga taga toimuv tuuakse nähtavale, lennatakse, sõidetakse paadiga, võrratu. Mõnus on olnud suveõhtuid Põhuteatris ja sealses kohvikus pirukat süües veeta, ehk järgmine aasta näeb seal ka mõnda päris teatri tükki, siiani hakkan samas taktis nõksutama, kui suvel seal lagedal laval näitlejad 2+n tundi tegid inimeste kannatust proovile pannes.
Samas olles ikkagi ”klassikalise” :) teatri austaja jättis sügavaima mulje ”Parsifal” - muidugi Wagneri muusika on ju super ja lugu ise võrratu, see ei saagi mulle mitte meeldida, isegi kui lava on metallist ja osatäitjaks näiteks lodev ameeriklane või kaunitari asemel püherdav korpulentne daam, olin ma valmis kohe uuesti istuma see 5 tundi, et korra veel kõik läbi elada.
Aga seda sügist on ka õues nauditud ning kõigest mida meie loodus pakub, rõõmu tuntud. Vanaema pirnipuu üllatas see aasta ning minu viinapuul oli lausa võrratu saak. Marjad olid nii mõnusad magusad ja vürtsikad, et õhinal ootan järgmise aasta saaki, siis ehk kannab ka teine taim.
Ka mu kaktused olid selle suve üli rahulolevalt väljas, ehitasin neile kevadel uue kasvuhoone, kus nad siis oma suve veetsid. Algas see küll vähe tormiliselt ja paar taime said isegi koletud päikesepõletused (kujutate ette kõrbe taimed ikkagi!), kuid ka sellest sai üle. Põhjus on päikesepõletuseks imelihtne, ei näe need aknal kasvavad timed ju muidu seda õiget päikest, see on sama, kui põhjamaa inimene saata Türki lageda taeva alla – põletus on ilma kaitsekreemita kindlustatud. Seepärast organiseerisin ka oma kaktustele korraliku varju. Nüüda on nad kasvanud, kosunud, õitega üllatanud ja õnnelikuna kodus aknalaual tagasi, et varsti talveks ja puhkuseks valmistuma hakata.
Mul tuleb neile veel üks riiul ehitada, kuhu nad siis kõik talveks ära mahuksid, sest on mul eelmise aasta külvidest pea kolmekümne pealine kollektsiooni lisa.
Kui te küsite, mis on mu lemmik laul, jään ma mõtlema ja ei oska kindlat vastust anda – oleneb tujust ja päevast ja on see natuke vahelduv, kuid kui te küsite, mis on mu lemmik film, siis ma tean kindlalt – ”WIT”(2001)
Once there was a little bunny who wanted to run away. So he said to his mother, “I am running away." “If you run away,” said his mother, “I will run after you. For you are my little bunny."
On aga saar, ise arvavad, et nad on kõige ilusamad ja paremad ning toredamad ja kui ma sinnna juba selle meelituse peale kohale lähen, siis tahaks ka korraks kõrval natuke suuremal saarel ära käia - õeke kallis on meetrite kaugusel Aafrika mandril, kuid maltalased sinna minna ei taha. Nimelt ei ole neil ühtegi läänemaailmas aksepteeritavat viisi otse reisimiseks nende kahe koha vahel.
Ma ei ole nii ammu midagi siia lisanud aga see sügis on nii kirev olnud, et pole lihtsalt aega olnud arvuti taga veeta.
tikutulega otsima sealt sellist traditsioonilist või siis rahulikku üritust, mille kese ei ole paugul või mingil imelikul häppeningil. Kohe meenub mulle Pepeljajevi ”Tantsiv torn” Katlas, mida ma alguses küll palaganiks nimetasin, eks ta seda oligi. Kuid super, kuidas oli tänapäeva tehnika ja tantsuetendus ühendatud, sama oli ka ”Gilgameš”. Etendus ise jälle röökivaid ja paljaid inimesi häirival moel täis aga üldmulje samas ikkagi võrratu, kuidas kogu ruum ära kasutatakse ja isegi nurga taga toimuv tuuakse nähtavale, lennatakse, sõidetakse paadiga, võrratu. Mõnus on olnud suveõhtuid Põhuteatris ja sealses kohvikus pirukat süües veeta, ehk järgmine aasta näeb seal ka mõnda päris teatri tükki, siiani hakkan samas taktis nõksutama, kui suvel seal lagedal laval näitlejad 2+n tundi tegid inimeste kannatust proovile pannes.
Aga seda sügist on ka õues nauditud ning kõigest mida meie loodus pakub, rõõmu tuntud. Vanaema pirnipuu üllatas see aasta ning minu viinapuul oli lausa võrratu saak. Marjad olid nii mõnusad magusad ja vürtsikad, et õhinal ootan järgmise aasta saaki, siis ehk kannab ka teine taim.
Algas see küll vähe tormiliselt ja paar taime said isegi koletud päikesepõletused (kujutate ette kõrbe taimed ikkagi!), kuid ka sellest sai üle. Põhjus on päikesepõletuseks imelihtne, ei näe need aknal kasvavad timed ju muidu seda õiget päikest, see on 
sama, kui põhjamaa inimene saata Türki lageda taeva alla – põletus on ilma kaitsekreemita kindlustatud. Seepärast organiseerisin ka oma kaktustele korraliku varju. Nüüda on nad kasvanud, kosunud, õitega üllatanud ja õnnelikuna kodus aknalaual tagasi, et varsti talveks ja puhkuseks valmistuma hakata.
