Malaisia hakkab otsi kokku tõmbama, elagu Singapur ja Sulawesi!

Brunei kulla ja pühadusesära jäi sealsete tormituulte varju aga üldmulje riigist oli ikka äge - pisike maalapike keset suurt saart oma sultani ja naftaga. Muidugi ei tea, mis nad ilma selle musta kullata oleks - sultan karjuks ja rahvas nälgiks... Nüüd on nad sinna ehitanud maailma suurima riigipea palee (kus pidi olema 178 vannituba), Aasia kõige ilusama mošee (44 meetri kõrgune minaret teeb ta ka Bandar Seri Begawani kõrgemaiks ehitiseks, lisaks on tema seinu ja põrandat kattev marmor toodud Itaaliast, aknad, vitraažid ja lühtrid Inglismaalt ning uhked vaibad otse Saudi Araabiast) ja linna kuldsete kuplitega ühtlaselt üle puistanud. Mošee kõrgusest veel nii palju, et Brunei bank tahtis oma peahoonet natuke kõrgemaks ehitada, kuid sultan lasi viimased korrused maha võtta. Kuna otse meie hotelli kõrval oli kohalik turg, käisime äraminekupäeva hommikul ka sealt läbi. Kohe haakis ka üks paadimees meile sappa, kes kiivalt jälitas meid mööda jõge ja tahtis hirmsasti meid väiksele paadireisile viia. Meie tahtsime aga siis juba natuke pikemat sõitu, lootuses näha veelkord ninaahve - hinnas kokku leppinud vaatasime kõik kohalikud vaatamisväärsused veel jõelt ära, tegime külale, mis oli ehitatud otse merre, ringi peale, lehvitasime sultanile veel hüvastijätuks ja hakkasime samme seadma uuesti Malaisia poole. Õnneks oli sel hommikul ka mošee uksed uskumatutele avatud, et sai ka selle maailmaime ära kaeda ja rahuliku südamega reisi jätkata. Lennujaamast mõne meene soetamise järel suundume tagasi Malaisiasse.



Vaade Malaisiale 40 kõrguselt - Canopy walk at jungle!


Sabah võrreldes Sarawakiga tundub, kuidagi trööstitum ja vaesem. See aga ei tähenda, et inimesed siis õnnetumad paistaksid, toidud halvemad ja ilm külmem oleks. Õhtul kujunes kohe meie turulkäik väga produktiivseks, lisaks toredatele fotodele sai ka imehead nuudlisuppi - minu arust oli see maailma parim, võib-olla oli oma osa ka värskel õhul ja turu virr-varril ning tädi südamlikul pilgul, kui ta meile seda suppi tegi, aga igatahes maitses see suurepäraselt. Proovisime ka igatsorti kohalikke pirukaid, grillitud kana sabasi ja kalmaare aga need ei olnud pooltki nii head ja kalmaarid olin sunnitud isegi kohalikele kassidele andma. Õhtu lõpetuseks oleks ma saanud endale peaaegu uue soengu, kuid otsustasin selle eksperimendi kaasreisijate tungival soovil siiski edasi lükata.




Järgmist päeva ja Kinabalu parki sõitu ootasime kõik innukalt, kuid kogu need kaks järgnevat päeva olid suht suur pettumus - loomulikult matkata sai, aga giid lonkis pigem meie taga sellise näoga, et äkki me tõesti tahaks juba lahkuda, öömaja oli natuke hirmutav, kuid kohalik linnake see eest oma II MS mälestusmärgi, linna keskväljakule püstitatud kapsa, porgandi ja seene skulptuuridega ning kohe tervituseks grillitavate kana sabade, meeletu kapsa ja puuviljaturuga oli päris lahe seiklus. Turult otsustasime osta lisaks kõikidele tuntud ja maitstud puuviljade ka durjani - mis haiseb nagu sitamaja aga vaatamata lõhnale maitseb nagu tavaline seebitaoline puuvili! Vähemalt nüüd see ka proovitud.

Eile ja täna laseme end natuke hellitada kohalikus resoortspaas massaažide, basseinivee ja Lõuna-Hiina mere lainetega, et siis jaksaks ilusti edasi puhata.



Külma tuult ja pikka meelt!

- Posted using BlogPress from my iPhone