Lend Mulusse kestis nagu Tallinn Helsinki ots umbes paarkümmend minutit, ainuke erinevus oli see, et siin pakuti veel tasuta juua - sai Milo ka lõpuks maitstud, pidi olema see mingi vili aga maitses nagu piimakakao. Siia Mulusse pidi olema vaid võimalik tulla lennuki või paadiga, viimane kestvat kogu päeva ning kohalejõudmiseks tuleks võtta kolm laeva... Meie valisime lennuki. Paadiga saime siin pargis sõita küll, sest osa koopaid on vaid jõge pidi külastatavad, suurem ja uhkem olid siiajõudmis päeval, mis kulmineerus nahkhiirte lennuga koopast välja, väga võimas vaatepilt, kuidas sajad tuhanded nahkhiired õhtul putukaid jahtima lähevad.


Teisel päeval olid wind ja clearwater cave, nagu nimed ütlevad, puhus ühes tuul ja teises oli meeletu maa-alune jõgi!


Mulle meeldisid need koopad isegi rohkem, kuna olid palju avaramad ja võimsamad ning meeletult ilusad oma lihtsusega. Saime ka esimest korda ujuda, otse koopast tulevas jões! Päike paistis, oli troopiliselt kuum ning vesi karastavalt karge! Kiiret polnud kuskile, sest ka lõunasöök oli meil kaasas, nagu ikka värskes õhus maitseb söök imehea! :)



Valitsus musta pesu pesemas! (kogu Mulus oldud aja jälitas meid Malaisia valitsusdelegatsioon).

- Posted using BlogPress from my iPhone