Laupäeval põhjamaiselt tuulisest ja külmast Tallinnast Viljandi poole sõites tekkis mul mitu korda küsimus, et kas liiklusohutuseks mõeldud kaamerad ei tekita mitte rohkem segadust, kui nad peaks. Nimelt puudus mitme kaamera kohta seda teavitav tähis. Sest sõites küll lubatud kiirusega tekkis mul paratamatult järsku teeääres silmitsi seisva kaameraga tõtt vaadates tunne, et ega ma kiirust ületanud ja kas kaamera pildistas selline hetk, mis nõudis liigset tähelepanu. Olles kaamerate olemasolu poolt arvan ma siiski, et need võiks kõik eelnevalt tähistada, sest sellele 180le kilomeetrile paigutatud kaamerate arvu arvestades ei jää kihutamiseks nii kui nii vabu kilomeetreid üle. Viljandisse jõudes oli aga ilm jälle suviselt kuum ja külmad tuuled unustatud. Õhtu küttis veel eriliselt tuliseks põrgukatelt meenutavas Tantsuteatris Sevillast tulnud trupp Puerto Flamenco oma Triana-nimelise muusikalise etendusega tajude trallist, mis kõikus metsikust lõbutsemisest härda ja aukartustäratava pühalikkuseni.
Etendus oli reaalsusest eemale viiv ja kirglik, mis kõik sellese isegi kuumast Hispaaniast tulnutele liiga soojana tunduvasse saali ära mahtuda ei tahtnud. Lavalt antud energia ja kiremöll jäävad veel pikaks ajaks mulle mõtlemisainet pakkuma. Minu arust oli see tõesti sündmus, mille tunnistajaks satub harva ja mis tekitab publikus üleva meeleolu.
0 comments:
Post a Comment