Peaks vist kõigepealt alustama sellest, et sel aastal oli mul siis lausa kaks jaanilaupäeva ja ka kaks jaanipäeva. Esmalt Eesti jaanilaupäev, mis osutus üle ootuste toredaks – lõkkeõhtu, saun ja tore seltskond – ning seejärel külasimman kadunud Kaupoga, mitte millegi positiivsega üllatavad Kanada sugulased (sest see Eesti elu on meil ikka ju nii valesti siin elatud ja korraldatud), sõbrad armsad ning hommikune autosõit mööda maalilist Eestimaad. Ning teiseks Soome oma – vaikne, purjutavaid soomlasi vaadates ja järgmine päev neile abi andes. See viimane juhtus Helsingi külje all, seejärel tulin Vaasa.Hetkeks mõtlesin – miks. Miks mul seda vaja oli, sain just ühe meili, kus oli selline lause ”Tallinnas on suur suvi...”, mis võttis jalad päris alt. Jah, ka siin on suur suvi, kuid see ei ole Eestimaa suvi, mida olen üheksa kuud oodanud. Miks ma tulin, mida ma ootasin siit leidvat. Kuid siis täna öösel haigla peal ringi kõndides nägin vana tuttavat öövalve õde, ta istus seal samas, selle sama posti ääres, ta üks silm magas ja teine jälgis hoolikalt toimuvat – ja ma mõistsin, see ongi: siinne haigla, siinne süsteem ongi see, miks ma ikka ja jälle tagasi tulen.
Sest Eesti meditsiinil on veel arenemisruumi küll ja küll, aga kardan, et seda ei juhtu niipea, et seal miskit konkreetset toimuks, sest see süsteem lihtsalt ei lase sel juhtuda ja tallab juba eos kõik, mis võib ohuks olla. Juba minu aastataguses uurimuses selgus ju, et Eestist lahkutakse vaid sel põhjusel, et noor spetsialist ei saa seal areneda; talle ei anta selleks võimalust, loobitakse kaikaid kodaratesse. Ei ole just vähe neid, kes Eestis küll alustavad, kuid siis siiski lahkuvad põhjusega, et nad ei arene enam. Ja jutt ei käi maakonnahaiglatest, vaid ülikooli kliinikust ja regionaalhaiglast – kas see pole mitte märk, et miski on paigast ära?
Aga mulle meeldib siin. Iga kord võtab mind siin vastu mingi üllatus, mis Eestis veel kogemata. Seekord on mul lisaks kõigele muule kaks nädalat valupolikliinik (alguses tundus hirmutav, Eestis puudub ju üldse sellealane õpetus; ent elukestev õpe nagu meil on, siis olen selle kahe päevaga läbi teinud ja saanud teada juba selliseid asju, mida varem isegi kuulnud polnud). Lisaks muidugi kogu siinne süsteem, mis on üles ehitatud just nii, et haiglasse pöördujad saaksid abi ning abiandjad teeksid oma tööd rõõmuga, mitte nagu mõnes muus kohas – hambad ristis kella vaadates ja eelmisest valvest unised või järgmisesse kohta kiirustades. Lisaks sellele on siin aega ja võimalust ka erialast kirjandust lugeda ning seda istudes teha, mitte näiteks udupeene haigla koridoris mõne pingi vabanemist oodates. Ja kui olekski mõtteid või soovi midagi muuta, siis antakse juba varakult mõista, et meie suu on loodud söömiseks ja kui seda palju pruukida, siis lihtsalt ei tule su kontole enam midagi, mille eest söökigi osta.
Paar päeva veel ja siis tulevad ka sõbrad head siin koju tagasi ning elu läheb veelgi ilusamaks. Igatsen Eestimaa suve, aga eks seda saab veel poolteist kuud nautida. Sealsesse süsteemi tagasi astudes tõmban endale aga halli rüü jälle selga ning kui sellega taas kohaneda, saab ju killukesi isegi nautida, samal ajal püüdes siiski kogu süsteemi natukenegi paremaks muuta.
0 comments:
Post a Comment