"Aadama itk"

Aeg on nii kiirelt kulgenud, et mul ei ole mahti olnud isegi rahulikult kodus olla ja oma kaktuseseemikute eest hoolitseda. Jätsin nad tädi ja tehnika hoolde, aga sellest kirjutan siis, kui kodus olen ja neist uued pildid tehtud.

Praegu tahaks rääkida siiani kestvatest ülevatest ning tugevatest emotsioonidest, mis sain 7. juunil Istanbulis Arvo Pärdi „Aadama itku“ maailmaesitluselt. Nimelt siis kanti seal ette kahe kultuuripealinna, Istanbul 2010 ja Tallinn 2011 koostöös sündinud Arvo Pärdi teos „Aadama itk“. Kontserdipaigaks oli ideaalse akustikaga iidne Hagia Irene kirik-muuseum. Kuna tegemist oli maailmaajaloolise sündmusega, ehk siis ju maailma esiettekandega, siis ka see tekitas seal veel erilise aura ning lisaks näha üle tuhande pealtvaataja seas nii palju eestlasi, laval eesti muusikuid, Kaljustet ja Pärti seal metropolis tundus see nii kodune ja samas eriline ja pühalik. Teos ise oli võimas ja religioosne, mis lähtub kahte suurt religiooni kristlust ja islamit sümboolselt ühendavast lülist, jutustades mõlema religiooni ühisest esiisast Aadamast. Teos oli sügav ja uhke, tungis minusse ja tundus, et ühendas meid kõiki ning heliseb minu hinges veel siiani.