Stardiga selle aasta jaanuarist olen ma ujudes juba jõudnud poolele teele Soome. Mingil hetkel katkeb täpne andmebaas aga keskmiselt olen ujunud nädalas 3,5 kilomeetrit (umbes 2km üks kord ja siis 1,5 teisel korral), kui see korrutada meie kohe lõppeva 13nda nädalaga saab kilometraažiks kokku 45,5.
Täna pandi mulle aga Hiinast toredad kaktused teele, sügisel ostsin Botaanikaaias toimunud kaktustenäituselt ühe iluduse, mis oli sealt tellitud. Talv otsa sügelesid mu sõrmed ja ootasin ning mõtlesin ning nüüd valisin paar lahedat välja ja nad olevat need ka mulle juba teele pannud. Üks neist on alloleval pildil.
Täna leidsin vanaema aiast aga õitsva lumikellukeste puhma – kus nad küll varem olid? Nimelt olles liitunud TLÜ fotoklubiga oli esmaspäevaks meil ülesanne teha üks kevadine pilt. Eesti talves kevadet tulutult otsinuna jätkasin seda Soomes, seal aga oli lund isegi veel rohkem ja inimesed käisid suusatamas. Lootust kaotades suundusin siis koju tagasi, kui pöörasin korraks veel pilgu tuldud teele tagasi ja seal see kevadine meeleolu ja valgus oligi, lisaks ilutses ka viit Tropiclandiasse kaadris. Seda pilti tehes meenus ka koheselt Elliott Erwitt’i (sealt portfolios ja siis flicks ning ühele pildile järjest vajutades näeb seerjat) supertööd, kus ta teeb fotodest pildisarja, et siis minu pildile oleks järgnenud tädi ilma suusakeppideta ja kolmas oleks olnud juba suvekleidis.
"Suusamääre huulele"
Elliott Erwitt
0 comments:
Post a Comment