Nii, terve igavik on möödas sellest ajast, kui viimati siia midagi postitasin...Kindlasti on oma osa selles Venezuela reisil, kus lihtsalt enamuse ajast olime täiesti levitud, isegi mobiil ei püüdnud ühtegi operaatorit kinni, internetist rääkimata...oli ääretult hea aeg oma mõtete ja elu korrastamiseks - kuidgi, kui nüüd veelkord küsida, et kas pusle jooksis kokku, siis kindlasti mitte. Ja tõenäoliselt ei toimu see nii pea... Aga Venezuelast nii palju, et nagu ma arvasin enne reisi saab seal just loodus selleks, mida pensionipõlves meenutada...uskumatud - pilve-, vihmametsad, savannid, mäed, kõrb - mida kõike ja just see uskumatu lopsakus. Reisi highlight oli kindlasti matk Angel Fallsi, maailma kõrgeima joa juurde, mis algas tunnise lennureisiga ja jätkus siis viietunnise mootorpaadi sõiduga mägedesse. Ööbimine joa all võrkkiigedes...

Kurb oli aga see, et Hugo on riigis ümberkorraldusi teinud ning Tahmanägu ja tema rantso on riigistatud ning sellet kunagisest hiilgusest nüüd riigitööliste käe all ei ole palju midagi järgi jäänud. PS! Et see mainimata jää - bensiin... 70 liitrit, mis mahub ka minu väikse auto paaki, Eestis makstes 70

€, läheb seal maksma 7 bolivari, ehk musta turu kursi järgi 1$ Aastavahetus aga, oli see kord uhke, sai jälle smoking selga pandud ja kikilips ette seotud ning siis peenelt Estonias Eurot ja kultuuriaastat tervitatud. Sellele kõigele järgnes aasta esimesel päeval uusaasta kontsert ning seiklus uutel radadel, mis ma olen kindel, et kõik kokku annab selleks aastaks suuna kätte... Doris Kareva on paar rida paberile pannud:

Kõik, mida vajad tuleb su juurde ühel või teisel varjatud kujul. Kui tunned ta ära, saab ta su omaks. Kõik, mida tahad, tuleb su juurde, tunneb su ära ja saab sinu osaks. Hinga, loe kümneni. Hind selgub hiljem.

"Kes maksab?"

Siis saabus Tallinnasse kevad, mina tundsin seda, olin ma armunud või oli see narkoosigaas aga pühapäeval ta tuli, õnneks ma ei olnud ainuke.
Tarkusereri olen kogunud nii palju, et tean nüüd:

Valu grammatika: süda-söe ei kääna, ei pööra, vaid muljub aeglaselt tuhaks, mis hõljub, hõljub, haihtub ja kaob. Ja enam ei ole vahet. Tumm ajunatuke taob: ma tahan tahta su tahet.

Tahta, või mitte aga sai mul ka jälle üks uus ring sellele maailmale peale tehtud, seekord siis šhampuse ja krõbedate katruliviiludega. Kaktused on veel elus, suuremad päris tublid ja sügisel külvatud istutasin nüüd ringi, kuid mingi kole haigus on neid murdmas, vaatamata viimase külvi halvale idanemisprotsendile, kipuvad ka olemasolevad mädenema. Paistab, et haigus on lausa silmaga tabatav...valged laigud mullal...Homme uurin ma igatahes välja, et kas uuesti ümber istutamine võiks nad päästa või jääb loota vaid jumala armule, sest just nädal tagasi ma nad pikeerisin ja see on surmade arvu suuresti tõstnud. Lõpuks postitan veel siia ühe mõtte Väikse printsi raamatust: "





Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru." Mul õnneks on toredad sõbrad! :)