Sain täna jälle suurepärase elamuse osaliseks! Põhjuse selleks andis Vanemuises etenduv Pjotr Tšaikovski ballett "Uinuv kaunitar", koreograaf-lavastaja Pär Isberg. Samas ei ole ma siiani olnud suur balleti külastaja ja põhjus selleks vist oli kunagi lapsena nähtud Luikede järv, mida ka paljud mu sõbrad meenutasid, kui laste selleaegset piinamisviisi, siis nüüd "Lumivalgeke" ja "Uinuv kaunitar" on mind uude usku pööranud."Uinuv kaunitar" on muinasjutt kuningatütrest, kes endale värtnaga sõrme torgates nõiduse tahtel saja-aastasesse unne vajub ning nõidusunest suudab tütarlast äratada vaid prints. Okasroosikese balletiversioon ”Uinuv kaunitar” on Pjotr Tšaikovski muusikale sada aastat vana ja klassikalise balleti varasalve üks kuulsamaid lavalugusid ning ühendab mineviku ja tänapäeva. Lavastus oli vahva, kus oli kaunitari lugu tehtud sünnipäevapoeks, mis toimus 1908.aastal kuurortvillas. Lukku oldi lisatud ka selle aegseid uudis saavutusi, nagu kinotehnika ja saatuslik grammofon, mille nõelaga kaunitar end sõrme torkas ja veremürgituse tõttu suri.
See täiskasvanute muinasjutt ei olnud minu arust mitte ainult ballett, tegemist oli ka osaliselt näitemänguga, eriti esimene vaatus, kus tantsu osa oli väiksem, samas oli seal hea jälgida baleriine, nende tüüpilist hoiakut, mil viisil pead hoida ja kuidas jalad väljapoole sirutatult kõndida ning seda kuidas nad omavahel vestlevad – tüüpiliselt ülakeha kallutades mõlemale poole – kummardus vasakule ja kummardus paremale markeerides siis sellega suhtlemist teiste tantsijatega, kes selle peale peale omakorda pead noogutasid ja kätega žestikuleerisid.
Teise vaatuse tegevus toimus 2008.aastal samas villas, kuhu noored suvituskuurordis ringi uidates satuvad ja kunagi selles majas toimunud tragöödiast teada saavad. Siis elustub Aurora ja saab oma printsiga kokku. Teises vaatuses oli ka rohkem tantsu, kus imetlus tantsu ja tantsijate suhtes kõik muu unustama pani.
Väga armas viis veeta üks õhtu Tartus!
Otsustasin, et nüüdsest katsun vähemalt korra kuus külastada vähemalt ühte balletti, ooperit või operetti. Üle ühe ei julge lubada, sest kultuuripealinnani on jäänud 72 päeva ja olen kindel, et siis juba käimist jagub.
0 comments:
Post a Comment