Transamerica 2010

Seekordne reis algas isegi väikese reisipalavikuga, mida ammu enam ei mäleta, et oleks tundnud. Hommikul oli aga Madridis kiirvisiit kuningapaleesse ja linnapeal tore jalutuskäik 30-kraadises õhus mööda imetabaseid butiike, kohvikuid ja õllekaid. Ning peagi viiski meid lennuk Ameerikamaale, täpsemalt Washingtoni, kus siis metroost väljudes alles aru saime, et see linn on kolossaalsete mõõtmetega ning ka kohalike lahkus piiritu ja nii, meid üks mustanahaline oma imeuhkesse limusiini paigutas, lapse jänesed ja toolid pagasiruumi visanuna hotelli toimetas. Hommikul oli kellaaja tajumisega suuri raskusi aga kõik, mis planeeritud sai jõudsime ka ära vaadata ja õhtuks lubasime endale mõnusa õhtusöögi ja crabcake’i – tunnen sellest puudust. Jalutuskäik Kapitooliumist Lincolni Memoriaalini, Georgetown ja kõik muud kohad, isegi Obama ja tema helikoprer – võib öelda, et oli tore jalutuskäik paariks päevaks ja seda kõndimist igati väärt.

Edasi lendasime siis juba NYCi, mis oli meie vastuvõtuks päikse särama pannud ja linn kihas täpselt sellisena nagu olin seda oodanud – segase, äreva, koduse ja võluvana. Elasime seekord Brooklynis Williamsburgis, kirevas poola rajoonis restoranide ja poekestega, kus õhtuti Poola juudid Auschwitzi-nimelist suitsuvorsti meile müüa soovisid. Aga tänavatel kõlasid seal nagu ka Manhattanil kõik maailma keeled läbisegi ja aeg ei paistnud hetkekski peatuvat, kui siis ehk korraks varajastel hommikutundidel, mil päike tänavate läänepoolsete majade fassaade värvima hakkas.

Ilmad olid just supersobivad lihtsalt jalutamiseks ja Central Parkis tsillimiseks, just-just jõudsime ka Manhattanile tiiru peale teha, Dallas BBQs korralik Ameerika söök Mango Madnessiga (või mis ta nüüd oligi) alla loputada ja hiljem ka Eileeni juustukooki nautida ning ka laevaga Naist lähemalt kaeda, kui Läänemeri juba loksuski meie all ja tõi kodusesse argiellu tagasi.