"My wife takes pills, and I drink — that's the bargain we've struck"

Sellest on natuke üle aasta möödas, kui ma käisin NYCs Music Box Teatris vaatamas Shapiro lavastatud "August: Osage County" ning ma arvan, et see oli üks hea ja puhas klassikaline draamatükk pingelise ja peenelt viimistletud tekstiga.

Nüüd siis juba on natukest aega see eluline, haarav ja tragikoomiline Tracy Letts’i “Augustikuu” etendunud ka Draamateatri laval ja mul õnnestus see täna ära vaadata – pileteid oli ilmatumalt raske saada…Olivat läinud, nagu piletimüüja ütles, kui peenem kaup NLi ajal. Etendus meeldis mulle!, viimased teatris käigud on olnud enamus kõik sellised ….mmm mina nimetan seda uuema aja teatriks, mis mulle väga ei meeldi ja seetõttu oli ka rõõm suurem. Etendusest lühidalt niipalju, et peale pereisa Beverly Weston’i kadumist vallutab kogu Beverly ja Violet Weston’i maja nende pere. Mõlemaid vanemaid vaevavad omad probleemid, Violet on ravimsõltlane, kes paistab enamuse ajast olema kuskil eemal ja Beverly joob. Selle musta huumoriga pikitud loo arenedes selgub, et neid põhjuseid mis neid on selleni viinud on mitmeid ja mitmeid. Lisaks toovad nende kolm tütart endaga kaasa veel rea probleeme, mis kõik kokku ja loo jooksul paljastudes annavadki sellele etendusele elulise ja tragikoomilise tooni.

Näitlejatest särab laval ikka Ita Ever oma energia, väsimatu tahtejõu ja rollitunnetusega, kuid mulle meeldis enim Ülle Kaljuste vanema tütrena, kelle roll kasvas vaikselt ja oli etenduse lõpuks nii võimas, et mul tekkis küsimus, kes oli peategelane :)

Mulle selline klassikaline teater meeldib ja muidugi näitlejad, kes seal mängisid. NYCis õnnestus etendust vaadata teisest reast, kahju et ei saanud seda siin näha nii, et oleks saanud osa kõikidest nüanssidest, mis saali taha ei paistnud.